Voyager otsib endiselt Päikesesüsteemi piiri
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Astronoomid leiavad ajakirjas Nature ilmunud raportis, et juba aastakümneid tähtedevahelise ruumi suunas liikuv Voyager-1 on oma lõpliku eesmärgi täitmisest seniarvatust kaugemal. Päikese poolt süvakosmosesse paisatud osakeste külgsuunaline kiirus on endiselt nullilähedane.   Eile, 35 aastat tagasi lähetati komosesse Voyager-1 nime kandev sond. Tänaseks päevaks asub see Maast 18,2 miljardi kilomeetri kaugusel, isegi valgusel kulub vahemaa läbimiseks pea 17 tundi. Astronoomide arvutused näitavad, et sond peaks seega varem või hiljem Päikesesüsteemi kokkuleppelise piiri ületama. Ent teooria kohaselt seilab Voyager enne tähtedevahelisse ruumi jõudmist läbi heliopausi, kus Päikesest lähtuv plasma – prootonid ja elektronid – põrkuvad tähtedevahelist ruumi täitva ainega (ISM). Nagu laeva käila tabav vesi peaks esimene kohtumise tagajärjel külgsuunalise kiiruse omandama.     Üle-eelmisel aastal märkas Voyager'i poolt Maale saadetavaid andmeid analüüsiv töörühm, et päikesetuule kiirus on hakanud järjest langema. See olekski pidanud viitama, et ISM'i surve hakkas viimaks seda külgsuunas peegeldama. Hüpoteesi kontrollimiseks palus Stamatios Krimigis'e juhitud töörühm Voyager'i orientatsiooni seitsmel korral muuta. Väikese imena oli veteranist kosmoseaparaat selleks võimeline. Tasub märkida, et sondi saatja võimsus on 23W ehk samas suurusjärgus harilikult külmkappe valgustava lambiga. Ent mõõtmistulemused olid ootamatud.   Meridionaal suunas liikuvate osakeste kiirus jäi -8 km/s ja +14 km/s vahele, parima hinnangu kohaselt oli see +3 km/s. Arvestades mõõtmisinstrumendi täpsusega võib seda võrdsustada nulliga. Seega erineb see selgelt teooriast, mis ennustas külgsuunas liikuvate osakeste kiiruseks 25 km/s. Samal ajal on päikesetuule radiaalkiirus juba 7,5 astronoomilise ühiku vältel samuti pea nullilähedane püsinud. Voyager oleks pidanud plasma kiiruses vähemalt mingeid muutusi päikesetsüklite vaheldumise tõttu registreerima. Seega erineb heliopausi ääreala ennustatust tunduvalt või pole kosmoseaparaat endiselt veel selle lähedal. Mõlemad selgitused sunnivad päikesetuule ja ISM'i vahelisi interaktsioone kirjeldavaid teooriaid vähemal või rohkemal määral muutma.   Samas tabas sondi selle aasta mais erakordselt energeetiline kosmiliste kiirte voog. Sarnane vahejuhtum leidis aset ka kaks kuud hiljem. Sääraste sündmuste sagenemine võiks viidata, et Voyager on Päikesesüsteemi äärealale siiski lähedal. Ent sama hästi võiks ühe seletuse kohaselt energeetilisi osakestevoogusid tekitada Päikesesüsteemi ümbritseva heliosfääri magnetvälja jõujoonte põimumine Linnutee enda magnetväljaga. Seletuse korral asub Voyager endiselt tähtevahelisest ruumist arvatust kaugemal.Nii või teisiti jõuab lahkub sond ülimalt tõenäoliselt Päikesesüsteemist enne, kui seda elektriga varustavad plutooniumi lagunemisel põhinevad toiteelemendid 2025. aastal töötamast lakkavad.    Töörühma uurimus ilmus ajakirjas  Nature . 
