Tiigrid valivad öise vahetuse
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Uus uurimus demonstreerib Nepaalis asuva Chitwan'i Rahvuspargi näitel, et suurkiskjad – tiigrid – ja inimesed suudavad elada samal asualal, ilma, et see kohalikule tiigripopulatsiooni suurusele erilisi piiranguid seaks. Kooselu hinnaks on kaslaste ööpäevarütmides toimunud nihe.   Maailm ei ole ideealne paik. Ühe liigi populatsiooni suurenemine võib paratamatult mõjutada teise liigi populatsiooni. Kaudne olelusvõitlus ressursside või asuala pärast on vältimatu. Halvemas seisus olev liik hääbub või peab hakkama ellujäämiseks otsima teist ruumilist nišši ning enda asuala muutma. Mõnikord ei ole viimane aga võimalik. Lahenduseks on harjumuspärase temporaalse või ajalise nišši muutmine. Selles ei oleks midagi uut. Aastaid tagasi märkasid teadlased Iisraelis asuvas kõrbes kummalist ogahiire liiki, kes kogus toiduvarusid rangelt päevasel ajal.   Ometigi on kõik tuntud närilised öise eluviisiga. Isendite laboris jälgimisel selgus, et sama kehtis tegelikult ka A. russatus'e puhul. Ent loomulikus keskkonnas oli öise ajalise nišši hõivanud juba teine ogahiire liik – A. cahirinus. Kuna näriliste asualad olid kattunud tõenäoliselt juba pikka aega, olid esimese liigi silmad hakanud aeglaselt muutuma, sobides üha enam päevaseks saagi kogumiseks. Samal ajal ei olnud evolutsioon hiirte kehakellast sõltuvat metabolismi kiirust veel muutma hakata jõudnud. Siiski ei olnud kindel, kui paljud liikidest sääraselt kohaneda suudavad.   Ideaalseks uurimisobjektiks osutus Chitwan'i Rahvuspark. Võrreldes traditsioonilise rahvuspargiga on piirkonnas elavate inimeste arv harjumatult suur. Sellele lisandub pidev turistide voog ja alalised sõjaväelaste patrullid. Seega oletasid Michigan'i ülikooli teadlased koos oma Nepaali kolleegidega, et tiigrid otsivad püsima jäämiseks abi teisest ruumilisest niššist liikudes pargi sisealale, kus inimtegevuse mõju väiksem on. Üle-eelmisel aastal paigaldatud kaamerate ülevõtted näitavad aga midagi muud – kaslaste liikumisteed kattuvad inimeste omadega.   Samuti oli tiigrite tihedus suurem rahvuspargi ääre lähistel. Piirkonnas, kus elanike tihedus suurem on. Tiigrid olid inimeste vältimiseks muutunud oma harjumusi, olles pigem aktiivsed hilisöösel ja varahommikul. Hetkedel, mil inimtegevus oma madalpunktis on. Selle tulemusena olid tiigrid päevasel ajal 17% võrra vähem aktiivsed, kui nende teistes piirkondades elavad liigikaaslased. Teise ajalise nišši täitmine suutis vähemalt lühiajaliselt populatsiooni stabiilsena hoida. Teisel aastal pargis elavate isendite arv isegi kasvas.     Samal ajal ei saa uurimuse tulemusi otseselt teistele tiigrite asualadele laiendada. Viimase paarikümne aasta jooksul on uue metsanduspoliitika tulemusena metsa biomassi hulk ning saakloomade arv püsivat tõusutrendi näidanud. Sellegipoolest pakub see lootust, et suurkiskjate arv võib vaatamata inimetegevusele teatud juhtudel stabiliseeruda.   Töörühma uurimus ilmus Ameerika Ühendriikide Teadusteakadeemia toimetistes. 
