Une ajal õppimine ei jää ainult unelmaks
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Ajakirjas Nature Neuroscience ilmunud uurimuses leiavad Iisraeli neuroteadlased, et une ajal on võimalik talletada ka täiesti uudset informatsiooni ja seoseid, mitte ainult ärkveloleku vältel moodustunud mälujälgi tugevdada. Samas jääb rakendatud meetodi praktiline kasu veel selgusetuks.  Mil ööseks raamatu pea alla jätmine on selgelt metafoor ning teguviisi rakendamine tingib uue informatsiooni omandamise asemel pigem peavalu, võivad kõlada näiteks öösel mängima jäetavad helilindid enesekindluse tõstmiseks või uue keele õppimiseks märksa veetlevamalt. Ent vaatama sellele ei ole uneteadlased leidnud pea ühtegi veenvat tõendit, et reaalselt sügavas unes olles on aju tõepoolest suuteline uut informatsiooni vastu võtma ja talletama. Vähemalt kehtib see juhtudel, mil selle töötlemisse on kaasatud hipokampus – tihedalt uute mälestuste salvestamisega seostatud ajuosa.   See ei tähenda aga sugugi, et aju aistingute vahendusel saadud informatsiooni üleüldse analüüsida ei suuda. Tähendust omavate stiimulite, nagu näiteks une ajal oma nime kuulmine tekitab selget teistsuguse reaktsiooni kui vähem tuttav stiimul. Veelgi enam, erinevates uurimustes on leitud, et une ajal tajutav lõhn võib aidata tugevdada õpisessiooni ajal moodustunud mälujälgi. Muidugi juhul, kui sama lõhn valitses ka õppimise ajal. Seega mängib uni mälujälgede konsolidatsioonis vaieldamatult elutähtsat rolli, ent fakt jääb siiski kaugele täiesti uue informatsiooni talletamisest.   Kuigi uneajal teadlike uute seoste moodustamine näib  seetõttu vähemalt esialgu käeulatusest väljas olevat, ei saa sama öelda tingitud reflekside õpetamise kohta. Mõni aasta tagasi õnnestus Cambridge'i neuroteadlasel Tristan Bekinschtein'il näidata, et vegetatiivses seisundis või minimaalselt teadvusel olevate patsientide aju on võimalik kerge vaevaga ühte sellist omaks võtma panna. Igakord, kui nende silmi õhupahvak tabas, tingis see silma- pilgutuse. Avastust kasutatakse tänapäeval prognoosimaks, millal patsiendid raskest seisundist taastuda võiksid.   Värskelt ajakirjas Nature Neuroscience ilmunud uurimuses otsustasid Iisraeli neuroteadlased eesotsas Anat Arzi'ga õpetada tingitud refleksi magavatele inimestele. Viimane hõlmas seose tekitamiseks vahetult üksteise järel haistmis- ja kuulmismeelele suunatud stiimuli rakendamist. Kuigi nähtus ärkvel olles vahetevahel märkamatuks jääb, hingavad inimesed meeldiva aroomi haistmisel sügavamalt sisse, mil ebameeldiva lõhna tunnetamisel on haistmismeele abistamiseks aset leidev reaktsioon märksa lühiajalisem.   Uurimissuuna äärmise täpsuse huvides jälgis Arzi koos kolleegidega õpetamissessioonide vältel katsealuste aju- tegevust EEG ehk elektroentsefalograafiga. Kõik eksperimendis osalenud, kelle aju näitas vähemaidki virgumis- märke, välistati lõplikest tulemustest. Sammuga kindlustati, et katsealustel ei olnud mingit aimu, milliseid stiimuleid neil õpisessiooni ajal rakendati. Pärast mõnda sellist sessiooni andis töörühm neile kuulata ainult kindlate lõhnadega seostatud helitoone. Sissehingatava õhukoguse põhjal leidsid nad, et seosed oli loodud. Refleks leidis aset sõltumatult sellest, kas tooni mängiti REM une või mitte-REM une staadiumis.   Ent tõeline tõehetk saabus hommikul. Eksperimendis osalenutele eelnevalt kasutatud kolme erineva helitooni mängimisel hingasidki nad vastavalt tooniga seotud lõhnadele sisse kas sügavamalt või tunduvalt vähem, samas ise  täielikult ärkvel olles. Hoolimata sellest, et ruumis ei ole reaalsest šampoonist, deodorandist või mädanevast kalast ega selle lõhnast jälgegi. Efekti selguse huvides neutraalseid lõhnu uurimuses ei kasutatud.   Tulemuste põhjalikuma analüüsi järel selgus, et REM une vältel aset leidnud õpisessioonide vältel moodustatud seosed olid tugevamad une ajal. Samal ajal näitasid tulemused, et ainult REM une ajal loodud seosed ei jäänud püsima – ärkvel olles ei tinginud helitooni mängimine katsealustes mingit reaktsiooni. Ainult mitte-REM une vältel loodud seosed jäid püsima aga ka hiljem. Kuigi laiapõhjaliste järelduste tegemine ei ole katsealuste arvu tõttu võimalik, rõhutab see taaskord, et mitte-REM uni toetab mälusisude konsolideerimist palju rohkem kui REM. Unestaadiumid on nii neurokeemiliselt, kui ka neurofüsioloogiliselt väga erinevad.     Seega, mil ulme- ja ilukirjanduses kirjeldatavad uudsed õppimisviisid ei pruugi (veel) võimalikud olla, ei tähenda see, et sellealane uurimistöö täielikult viljatu oleks. Une ajal moodustatavaid tinglikke reflekse saaks kasutada näiteks sõltuvuste raviks luues mõnuainega mõni ebameeldiv seos.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature Neuroscience.     Uurimust kommenteerib sellega mitteseotud neuroteadlane   Jaan Aru Max Planck'i Aju-uuringute Instituut   Vähemalt mulle tundub, et enne Arzi jt. artikli ilmumist oli teadlaste konsensus varasemate tööde põhjal see, et ega unes suurt midagi uut küll õppida ei saa. Mälusisusid konsolideeritakse, aga uue õppimist ei toimu. Samas, kui kirjandusest järele vaadata, siis seda seisukohta toetav teaduslik tõendusmaterjal polegi nii aukartustäratav. Seega on arvata, et Arzi jt. artikkel tekitab uute teadustööde laine, kus üritatakse taaskord uurida, mida ja kui palju on võimalik unes õppida.   Arzi jt. näitavad, et kasutades piisavalt kavalaid meetodeid on võimalik jõuda tulemusteni, mida ehk enne ei oodatud. Seega ehk on tõepoolest isegi võimalik näiteks võõrkeelt mingil määral unes õppida, kui õppimismeetod on piisavalt nutikas. Otse loomulikult peab selle võimalikkust või võimatust näitama edasine teaduslik uurimistöö, sest Arzi jt. käesolev töö lisab küll palju elevust, kuid esialgu tuleb nendesse tulemustesse suhtuda mõningase ettevaatlikusega nagu teaduses kombeks. 
