Vereproov annab aimu personaalsest kehakellast
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Jaapani teadlased on välja töötanud senisest kiirema ja mugavama meetodi inimeste individuaalsete ööpäevarütmide määramiseks – täpse hinnangu andmiseks piisab juba kahest 12-tunnise vahega võetud vereproovist. Test võimaldab senisest enam rakendada personaalset meditsiini muutes ravikuurid märgatavalt tõhusamaks.   „Oh kuidas küll mõõta tunde nii magusaid-kasulikke ei millegi muu kui ürtide ja lilledega?“ imestab Briti poeet Andrew Marvell sajandite vanuses poeemis. Juba toona suutsid kogenud aednikud lilleõite avanemise põhjal määrata üpris suure täpsusega kellaaega. Taimed, just nagu ka teised organismid juhinduvad suuresti 24-tunnisest ööpäevast. Sõltuvalt ajahetkest kiirenevad või aeglustuvad organismides aset leidvad protsessid, erinevate hormoonide tase tõuseb ja langeb. Viimane mängib eriliselt tähtsat rolli meditsiinis, kus see võib mõjutada ravi efektiivsust.   Rohkem tähelepanu on hakatud sellele pöörama alles viimastel kümnenditel. Erinevalt aednikest pidid arstid oma hoolealuste kehakella määramiseks vastu astuma aga palju suurematele raskustele. Erinevate samas ajavöötmes elavate inimeste puhul võib see erineda isegi 12 tunni võrra. Usaldusväärseim meetod individuaalse ööpäevarütmi leidmiseks põhineb veres leiduvate hormoonide kortisooli või melatoniini taseme mõõtmisel. Samas tuleb seda teha 24 tunni vältel ning vereproove võetakse iga tunni järel, mis muudab meetodi aeglaseks ja ebamugavaks.   Jaapani teadlasi eesotsas Takeya Kasukawa'ga see ei rahuldanud. Carl von Linne poolt populariseeritud 'lillekella' ideed eeskujuks võttes otsustasid nad jälgida kõiki hõlpsasti registreeritavaid veres leiduvate molekulide hulga muutumist 24-tunnise tsükli jooksul. Eelnevalt olid nad säärase molekulaarkella toimimist kinnitanud hiirtel. Kuuelt vabatahtlikult regulaarselt võetud vereproovide alusel suutsid nad tuletada 58 erineva aminohappe ja hormooni hulga muutuse 24-tunnise tsükli vältel.   Loodud mudeli põhjal suutsid nad vaid kahe 12-tunnise vahega võetud vereproovi alusel erinevate inimeste kehakella määrata 2-3 tunnise täpsusega. Tulemuste õigsust kontrolliti võrreldes seda traditsioonilise, kortisooli muutusel põhineva meetodi rakendamisel saadud tulemusega. Kontrollkatses leiti, et meetod võimaldab samuti avastada näiteks vahetustega töötamisest või lennukiga erinevate ajavöötmete vahel lendamisest tingitud ööpäevase rütmi segiminekut.   Personaalse kehakella erinevuste arvesse võtmine on hädavajalik näiteks vähiravis. Nii võimaldab see kemoteraapia rakendamiseks valida ajahetk, mil see organismi ennast kõige vähem kahjustada saab. Vähirakkude aktiivsust mõjutavad ööpäevarütmid märksa vähem kui terveid rakke. Pikemas perspektiivis loodab Kasukawa töörühm leida võimaluse kehakella määramiseks vaid ühte vereproovi kasutades.   Töörühma uurimus ilmus Ameerika Ühendriikide Teadusteakadeemia toimetistes.   
