Punase hiiu ja valge kääbuse kaksiksüsteem viib plahvatuslike tagajärgedeni
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Rahvusvahelise astronoomide töörühma uued vaatlused näitavad, et moodsa kosmoloogia põhilisteks tööriistadeks saanud Ia-tüüpi supernoovaplahvatused võivad aset leida ka kaksiksüsteemides, mille moodustavad veel elujõus täht ning valge kääbus.   Kõik Ia-tüüpi supernoovaplahvatused on pea täpselt samasugused. Asjaolu muudab need ideaalseteks objektideks, mida kasutades kosmilisi vahemaid mõõta saab. Just neid kasutades sai lõplikult selgeks, et universum paisub kiirenevas tempos. Samal ajal ei ole endiselt kindel, mille tulemusena täpselt tohutu energia vabaneb. Ühe vaatenurga kohaselt haarab kustunud täht – valge kääbus – lähedal asuvalt tähelt gaasi, kuni see jõuab kriitilise massini ning plahvatab. Teise teooria kohaselt on protsess kiirem ning hõlmab kahe valge kääbuse ühinemist.   Viimase teooria kasuks räägib rohkem argumente. Kaksiksüsteemides tiirlevate valgete kääbuste hulk on tihedalt seotud supernoovaplahvatuste arvuga spiraalgalaktikates. Samal ajal ei ole leitud Ia-tüüpi supernoovade lähistel ühtegi tähte, mis oleks saanud kääbusele osa oma massist anda. Ent samas peaksid olema valget kääbust ja veel täies elujõus tähte sisaldavad binaarsüsteemid laialt levinud. Astronoomid on nende eksistentsist kaudselt teadlikud, kuna valgele kääbusele langev gaas põhjustab eredaid loiteid.   Galaktika PTF11kx enne ja pärast supernoovaplahvatust. BJ. Bulton Värskelt ajakirjas Science ilmunud uurimuses tuvastas rahvusvaheline töörühm aga viimaks supernoova, mille puhul on tulemused vaid üheselt tõlgendatavad. Supernoovat ümbritseva gaasi ülitäpsed spektrograafiat hõlmanud vaatlused võimaldasid määrata selle päritolu, milleks oli punane hiid. Samasse staadiumisse jõuab ka Päike viie miljardi aasta pärast, mille käigus suureneb selle läbimõõt kordades. Astronoomid arvavad, et tähe paisumise tulemusena sai valge kääbus haarata endasse üha rohkem gaasi, mis viiski viimaks plahvatuslike tagajärgedeni.   Vaatlustel kogutud andmete võrdlemisel varajasemate supernoovadega viitab, et ligikaudu 20% Ia-tüüpi supernoovadeplahvatustest võivad aset leida just selliselt. Järgnevate vaatluste käigus leitakse tõenäoliselt ka punase hiiu riismed.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Science. 
