Arktika merejää ulatus kahaneb rekordilise kiirusega
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Satelliidivaatlused viitavad, et Arktika ookeanit kattev merejää on sellel aastal rekordilise kiirusega sulanud. Võrreldes eelmist rekordit omava aasta sama ajaga on selle ulatus 483 000 ruutkilomeetri võrra väiksem, sulamisperioodi lõpuni on aga veel hinnanguliselt jäänud umbes üks kuu.   Eelmine rekord sündis 2007. aastal, mil ookeanit katva merejää ulatus oli kahanenud 4,25 miljoni ruutkilomeetrini. Kuigi selle näol oli tegu perfektse tormiga, sundis see teadlasi ümber hindama, mis ajaks Arktika ookean suveperioodil täielikult jäävaba on. Eelmise Rahvusvahelise Kliimapaneeli raporti kohaselt oleks see aset leidnud sajandi lõpus, ent erakordne sündmus viitas, et see võib juhtuda juba 2030-2040. aastal.   Selle aasta satelliidivaatlused näitavad, et jääkatte ulatus võib 2007. aasta minimaalse piiri ületada augusti lõpuks. Iga päevaga muutub keskmiselt jäävabaks 100 000 ruutkilomeetri jagu ookeani. Viimane võimendab regiooni soojenemist veelgi – ookeani albeedo on jää omast tunduvalt väiksem neelates kuni 90% sellele langevast päikesekiirgusest. Ameerika Ühendriikides Colorados asuva NSIDC keskuse vaatlused on heas vastavuses Vene Föderatsiooni Roshydromet'i keskuse vahekokkuvõttega, mis avaldati paari nädala eest.   Erakordselt kiire sulamise üheks põhjuseks võib NSIDC hinnangul olla sellel aastal piirkonda mõjutanud tsüklonid, mis põhjustasid muuhulgas ka Göönimaa liustike lühiajalise rekordilise sulamise. Siiski ei piisaks ainult sellest sulamise selgitamiseks. Arktika merejää paksust mõõtva satelliidi Cryosat-2 esialgsed, ent veel kinnitamata tulemused viitavad, et viimase aasta jooksul on sulanud 900 000kuupkilomeetri jagu merejääd. Viimane on mudeli poolt ennustatust pea poole rohkem. Samas tähendab see, et jääkate muutub üha õhemaks, kuigi see teistele satelliitidele visuaalselt varjatuks jääb.  Londoni Ülikooli kolledžis töötava kliimafüüsiku Seymour Laxon'i sõnul võis oletada, et jääkate sellel aastal kiiresti taandub. „CryoSat-2 andmed näivad viitavat, et jääkate oli eelmise talve lõpus õhem kui üleelmisel. Kui sellele lisada, et me püstitasime juba 2011. aasta septembris peaaegu uue rekordi, siis uue rekordi siht sellel aastal mind ei üllata,“ tõdes Laxon. Samas pole tema sõnul CryoSat-2 andmeid seni jääkatte ulatuse ennustamiseks kasutatud.   Samal ajal leidis glatsioloogide töörühm ajakirjas The Cryospehere ilmunud uurimuses, et Gröönimaa liustikud on muutumas üha tumedamaks. 2012. aasta seisuga neelavad need 30% nendele langenud päikesekiirgusest. Võrreldes sajandi algusega on näitaja kasvanud umbes 5% võrra. Alates 2007. aastast on Islandi kohal püsinud valdavalt madalrõhualad, mis on võimaldanud soojal õhul Gröönimaa kohale liikuda. Sulamine tingib liustikke katvate peenikeste osakeste suurenemise, misläbi langeb albeedo veelgi. Samas vähenenud sademete hulk ei võimalda neid enam täies ulatuses lumega katta.    Ted Scambos NSIDC juhtivteadlane   Kas me saame öelda, et Arktika jääkatte vähenemine sellises tempos on kujunemas uueks normiks, arvestades, et mitmeaastase jääkatte ulatus on järjest vähenenud või on süüdi pigem ebatavalised ilmaolud?   Mõlemad väited on õiged, ent pigem esimene kui teine. Me oleme viimase paarikümne aasta jooksul näinud, et Arktika jääkate on järjest õhenenud, mille tagajärjel on mitmeaastane jää suures osas kadunud. Soojeneva kliima tõttu ei suuda uus esimese aasta jää lihtsalt Artika suve üle elada. Kui ei ilmne just pikaajalist külma perioodi nagu näiteks vulkaanipurske tõttu, võime oodata, et 2012. aasta jääkatte ulatus on järgmistele aastatele tüüpiline. Pikemas perspektiivis jätkub aga jääkatte ulatuse järkjärguline vähenemine.   Mäletatavasti kirjeldati 2007. aasta rekordilist jääkatte vähenemist kui perfektse tormi tulemust. Ent ometigi sundis see (teadlasi) ümber hindama, millal Arktika ookean täielikult jäävaba on. Kas selleaastane sula sunnib tegema sarnaseid korrektuure?   Tegelikult toetavad 2007. aastal tehtud korrektuurid vähem või rohkem seda, mida me sellest ajast näinud oleme. Tegu ei ole nii suure hüppega allapoole jääkatte ulatuses kui viis aastat tagasi. Tollel aastal kogutud teadmiste põhjal tehtud järeldused kehtivad ka praegu. Muidugi on alati tõsi, et me teame iga aasta veidi rohkem, aga ma ei usu, et 2012. aasta meie hinnangutes Arktikas toimuvate muutuste kiiruse osas suuri muutusi toob.   Samal ajal rõhutab see aga kindlalt, et need muutused ei ole midagi üksikult veidrat. Tegu on jätkuva jääkatte vähenemisega, mis on seotud viimastel kümnenditel toimunud soojenemisega. Konsensus on, et see trend jätkub.  Viimati muudetud 14:29 22/08/2012 /.../ sulanud 900 000 kuupkilomeetri /.../ -> /.../ sulanud 900 kuupkilomeetri /.../ 
