Päike on pea perfektne sfäär
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Uued NASA päikesedünaamika observatooriumi (SDO) poolt viimase kahe aasta jooksul tehtud fotod näitavad, et Päikese läbimõõt jääb terve 11-aastase tsükli jooksul pea konstantseks ning seda ei mõjuta päikese- plekid ega teised magnetväljadega seotud nähtused, muutes selle üheks ideaalseimaks looduslikuks sfääriks, mis inimkonnale teada on.   Teadlased on juba tükk aega üritanud äärmiselt täpselt Päikese kuju määrata. Intuitiivsena võiks arvata, et selle ekvatoriaalraadius on pideva pöörlemise tõttu suurem kui polaarraadius, nagu näiteks Jupiteril. Kodutähe struktuuri kohta kogutavad teadmised aitaksid paremini kindlaks teha, millal päikesepursete käigus kosmosesse paisatud laetud osakesed Maa poole suunduvad. Küsimuse lahendamine on äärmiselt raske olnud, kuna ühegi vaatluse jooksul kogutud andmed ei kattu täpselt teisega.  Seeläbi on arvatud, et muutusi põhjustavad päikesetsükli erinevad faasid.     Viis aastat tagasi tuli NASA välja teatega, et tsükli kõrghetkel kasvab Päikese ekvatoriaalraadius 10,77 millikaar- sekundi võrra. Uus uurimus lükkab aga toona RHESSI satelliidi poolt tehtud vaatlustulemused osaliselt ümber – päikesetsüklid mõjutavad Päikese raadiust arvatust tunduvalt vähem. Tulemused põhinevad päikesedünaamika observatooriumi poolt viimase kahe aasta jooksul tehtud fotol. Satelliit teeb neid iga päev ligikaudu 15 000. Samal ajal jälgib see Päikese sisemusest lähtuvat magnetvoogu ning tõusva plasma poolt põhjustatavaid värelusi.   Optikast tingitud ebatäpsuste eemaldamisel selgus, et ekvatoriaal- ja polaarraadius erinevad pelgalt 7.20 ± 0.49 millikaarsekundi võrra ehk umbes kümne kilomeetri võrra. Sõltuvalt päikesetsüklist võib see muutuda kuni 0,1 millikaarsekundi võrra. Päikese läbimõõtu arvestades on tegu minimaalse vahega. Täpselt sama perfektne oleks pooleteise kilomeetri kaugusel nähtav rannapall, mille läbimõõt oleks ühest küljest juuksekarva võrra suurem kui teisest küljest. Reaalselt inimese poolt loodud objektidest on pea sama ideaalsed vaid kilogrammi etaloniks olevad ränikerad.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Science. 
