Esimene toatemperatuuril töötav maser nägi ilmavalgust
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Briti teadlased on lahendanud füüsikuid aastakümneid vaevanud probleemi ning ehitanud esimese maseri – laserite eelkäija – mis ei nõua töötamiseks vaakumit ega ülimadalaid temperatuure. Uus lähenemisviis pakub võimalust ülitundlike kosmose ja ka sidetehnoloogia seadmete konstrueerimiseks.  Maserid on suutelised kiirgama võimendatud mikrolainete vooge. Täpselt samamoodi, nagu teevad seda optilises spektriosas laserid. Kuigi valgus ja mikrolained on mõlemad elektromagnetkiirguse erinevad vormid, on mikrolainete lainepikkus tavalisest valgusest umbes 100 000 korda suurem. Maserid pakuvad eriliselt head võimalust informatsiooni vahetamiseks satelliitide ja kosmosesõidukitega, mis asuvad Maa-lähedasest orbiidist kaugemal, lõpetades näiteks tuleviku kvantarvutitega. Nende tekitatav taustamüra on äärmiselt väike, mis lubab registreerida ka kõige nõrgemaid signaale.   Hoolimata võimalikest rakendustest on maserid elanud juba aastakümneid varjusurmas. Esimesed taolised seadmed ehitati Nõukogude Liidu ja USA poolt juba eelmise sajandi keskpaigas. Iroonilisena andsid just need inspiratsiooni laserite loomiseks, mida kasutatakse tänapäeval pea kõikjal. Maserid pidid leppima peamiselt kohaga ulmekirjanduses, kuigi nende abil registreeritakse näiteks Voyager'i sondide poolt saadetavaid raadiosignaale. Muuhulgas kasutatakse ühte neist praegu ka marsikulgur Curiosity'lt pärineva signaali võimendamiseks.   Probleem peitub tüüpiliste maserite kapriissuses ning võimsuses. Enamik nendest nõuavad töötamiseks absoluutse nulli lähedast temperatuuri ja/või vaakumit. Harilikult suunatakse kristallist nagu näiteks rubiinist läbi laserkiir, millega viiakse kristalli aatomid metastabiilsesse olekusse. Saamaks korraga sellesse võimalikult palju aatomeid, tuleb kristalli jahutada. Aatomite korraga esialgsesse olekusse viimiseks läheb tarvis teist teise sagedusega mikrolaine impulssi. Protsessi käigus vabaneb energia, mis algset mikrolaine kiirt omakorda võimendab.  Lavale astub Mark Oxborrow, kes sattus ühel päeval lugema ühe Jaapani teadlasterühma kümmekond aastat vana uurimust. Viimases leiti, et teoreetiliselt peaks olema võimalik teatud keemilise ühendi – pentatseeni – elektronide ergastamisel panna see kiirgama mikrolaineid isegi toatemperatuuril. Oxborrow värbas teooria katsetamiseks Jonathan Breeze'i ja Neil Alford'i. Seejärel hankis ta Ebay'st kasutatud laseri ning Teddingtoni Rahvusliku Füüsika Laboratooriumi teistest laboritest pentatseeni ja ning teist orgaanilist ainet – p-terfenüüli.   Algse idee kohaselt oli plaan seda kasutada pentatseeni sisaldava kristalli kasvatamiseks, ent esmalt pidi töörühm p-terfenüüli puhastamiseks tarvilikud seadmed ehitama. Viimaks oli kõik katseks valmis, ent kõik senine paistis teadlaste jaoks kulgenud liialt sujuvalt. Seetõttu ei riskinud nad mitu päeva seadet tööle panna. Ent seda viimaks tehes läks kõik nii, nagu minema pidi. Laserivalgus ergastas pentatseeni molekule ning seejärel vallandas kristallist läbi suunatud mikrolaine sama lainepikkusega mikrolainete kaskaadi. Oma eelkäijatest ligikaudu 100 miljonit korda võimsam maser oli sündinud.   Tegu on esimese sammuga argielus kasutavate maserite loomiseks. Hetkel on veel probleemiks seadme suurus – keskne kristall on mõne sentimeetri pikkune ning maser nõuab töötamiseks võimsat laserit. Samuti võimaldab see 'tulistada' vaid lühikesi mikrolainete impulsse, mis piirab selle kasutusvõimalusi. Loodud maser ei ole võimeline pidevat kiirt tekitama. Ent mainitud asjaolud ei vähendada selle tähtsust. Maseri prototüüp on hetkel palju paremas seisus, kui esimesed laserid.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature. 
