Fööniks annab tähtedele elu
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Lõunapooluse teleskoobi vaatlustel kogutud uued andmed näitavad, et üks massiivseimatest teadaolevast galaktikaparvedest käitub viimaks täpselt samamoodi, nagu teoreetilised mudelid seda varem ennustanud on, andes igal aastal elu sadadele tähtedele.   Linnutee läbimõõt on nii suur, et valgusel kuluks selle ühest servast teise jõudmiseks 100 000 aastat. Ent see kahvatub universumi massiivseimate objektide, galaktikaparvede kõrval, mille läbimõõt võib küündida kümnete miljonite valgusaastateni koondades tuhandeid galaktikaid. Enamik sellistest kogumitest on astronoomilises mõistes surnud. Uusi tähti tekib äärmiselt harva ning tähtede keskmise vanuse tõttu näivad need teleskoopide vahendusel punakad. Ent teooria kohaselt peaks need oma algusaastatel välja nägema hoopis teistsugused.   Nähtava valguse spektriosas oleks galaktikatevaheline ruum tume, ent sama piirkonda röntgenkiirte teleskoobiga jälgides avaneks teine pilt. See oleks täidetud ülikuuma kiiresti jahtuva hõreda gaasiga, mis viimaks parve keskmesse koondub. Gaasi tihenemine põhjustaks tuhandete tähtede sünni. Teooriast hoolimata pole astronoomid midagi sellist märganud. Isegi jahtuva gaasiga täidetud parved annavad elu vaid vähestele tähtedele. Uued vaatlused näitavad aga, et ligi kuue miljardi valgusaasta kaugusel asuv Fööniksi galaktikaparv kujutab endas erandit.   Ametlikult CLJ2344-4243'na tuntud galaktikaparve mass on Linnutee galaktikast mõni tuhat korda suurem. Ent parve tõeline eripära peitub selle keskmes. Ultraviolettkiirguse spektriosas tehtud vaatlused näitavad, et igal aastal koondub tähtedeks 740 Päikese massi jagu gaasi. Tähed moodustuvad tõenäoliselt galaktikatevahelistest ruumist pärit gaasist, mis voolab parve keskmesse kiirusega 4000 Päikese massi aastas. Samal ajal tekitab ootuspärane käitumine uusi probleeme.   Eelnevate vaatlustulemuste selgitamiseks loodi mehhanism, mis tähtede moodustumist takistaks. Superparvede keskme lähistel asub pea alati ka supergalaktika, mille läbimõõt võib ulatuda miljoni valgusaastani. Selle keskmes leidub omakorda ka supermassiivne must auk, mille mõju tõttu paiskuks galaktikast välja ülienergeetilised osakestevood, mis galaktikatevahelist gaasi kütaksid ning selle kondenseerumist takistaksid. Fakt, et tähed siiski moodustuvad, viitab, et hetkel on supergalaktika supermassiivne must auk nälgimas ning selle mõjusfääris on äärmiselt vähe gaasi.   Vaatlused teinud töörühma arvutuste kohaselt võib selline kiire tähtede moodustumist soosiv jahtumisperiood kesta ligikaudu 100 miljonit aasta. Ajavahemik moodustab parve kogu elueast ligikaudu 1%.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature. 
