Ürgajal kindlustas edu liha söömine
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Inimeste eellaste hammaste analüüs näitab, et australopiteekide perekonda kuuluvate inimlaste toitumisharjumused olid tunduvalt mitmekesisemad kui varajaste inimeste omad. Samas viitavad tulemused, et inimeste kaasaegsete, Paranthropus'e perekonda kuuluvate liikide väljasuremise tingis tõenäoliselt nende taimtoidu eelistus.   Kaks kuni neli miljonit aastat tagasi elanud hominiidide hulka kuuluvad Australopithecus'ed on ühiseks esivanemaks nii Homo, kui ka Paranthropus'e perekonnale. Mil viimane lahknes neist juba 2,7 miljonit aastat tagasi, juhtus inimeste perekonnaga see 400 tuhat aastat hiljem. Inimesed jäid püsima, mil Paranthropus'ed surid ligikaudu miljon aastat tagasi välja. Antropoloogidest märkimisväärne osa peab selle põhjuseks nende suutmatust kohaneda muutuvate keskkonnatingimustega. Paranthropus'te toitumisharjumused ei olnud selleks piisavalt paindlikud.   Nende taimtoidulisusest annavad aimu nende hammaste kuju ning kulumine. Sellegipoolest on debatt varajaste inimlaste dieedi üle visa kuhtuma. Vincent Balter'i töörühm otsustas seetõttu uurida erinevate liikide fossiliseerunud hammaste vaapa laserkiirt kasutades, mille alusel oli võimalik leida nende kaltsiumi, baariumi ka strontsiumi keemiliste teisendite massi suhtarv. Kogutud andmete põhjal oli võimalik omakorda kaudselt heita pilk ka hammaste kunagiste omanike toitumisharjumustele ja elualale. Üldjoontes kinnitas uurimus seniseid teooriaid.   Australopiteegid tarvitsid sõltuvalt aastaajast liha, puuvilju ning muud taimset toitu. Mitmekesine toitumine kindlustas neile alalise toiduvaru. Varajaste inimeste dieet nihkus seevastu liha söömise suunas. Primitiivsete kivist tööriistade kasutuselevõtt hõlbustas jahipidamist ja vähendas seega toiduhankimiseks kuluvat aega. (Lihast saadavat lisaenergiat on seostatud kognitiivsete võimete hüppelise arenguga.)  Paranthropus'ed seevastu jäid peamiselt taimtoiduliseks, kuigi arvatakse, et ka nemad hakkasid aja jooksul tööriistu kasutama.  Uurimus selgitab samas nende lõuaehitust.   Strontsiumi teisendeid kasutades oli võimalik tuletada ka varajaste hominiidide eluala suurus, mis oli kõigi liikide puhul pea sama suure ulatusega. Samuti oli nad valdavalt paiksed.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature. 
