Kuidas eemaldada gekot?
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Ajakirjas Journal of Experimental Biology ilmunud uurimuses leiavad Akroni ülikooli bioloogid, et gekode imepärane võime pea ükskõik millise sileda pinna külge klammerduda kaob suures osas nende jalgade läbimärjaks saamisel.   Gekode edu saladus peitub nende varvaste otsas paiknevates imepisikestes harjase-sarnastes struktuurides. Iga harjas võib jaguneda sadadeks karvakesteks. Pinna ning karvakeste kokkupuutepinnal saavad võitu üksikute molekulide vahelised Van der Waals'i jõud. Tavaliselt jäävad need pea märkamatuks, ent nende kogusumma on miljoneid karvakesi arvestades märkimisväärne. Väiksemale mündile mahtuvatest harjastest piisaks paarikümne kilose lapse õhus hoidmiseks. Seetõttu on huvi selletaoliste kunstmaterjalide loomiseks tõusuteel.   Samal ajal on enamikes nähtust käsitletavates uurimistöödes keskendutud gekode klammerdumisele kuivade pindade külge. Paljude gekoliikide loomulikus elupaigas –  vihmametsas – on püsivalt kuivad tingimused pigem erandiks. Nähtust otsustas uurida Akroni ülikooli bioloog ja polümeeridele keskenduv materjaliteadlane Alyssa Stark. Esmalt mõõtis ta koos kolleegidega miniatuurse kiirendusmõõturiga Tokay gekode poolt kuiva klaaspinna külge klammerdumisel eritatavat jõudu.     Sisalike klaaspinnalt eemaldamiseks oli vaja rakendada 20 N (njuutoni) suurust jõudu. Võrdluseks on gekode enda kaal ligikaudu 1 N. Seejärel märjutas töörühm nende jalgu 90 minuti vältel vees – gekode varbad on ülimalt vetthülgavad. Sisalike võimekus langes drastiliselt, piisas vaid 1 N suuruse jõu rakendamisest. Katses, kus märjutatud olid nii gekode jalad, kui ka klaaspind, langes see veel kahekordselt. Kuigi bioloogid olid oletanud, et märgadel jalgadel mingisugune mõju on, ei osanud nad nii arvestatavat vahet varvaste hüdrofoobsete omaduste tõttu ette kujutada.   Lisaks bioloogide huvidele annab see vihjeid ka materjaliteadlaste edasiseks uurimistööks. Kuigi juba praeguseks on loodud mitmeid sünteetilisi gekode varvastest inspireeritud materjale, on see aspekt enamikel juhul tähelepanuta jäänud.   Töörühma uurimus ilmub ajakirjas Journal of Experimental Biology. 
