Uurimus viib laevahukumüüdid märga hauda
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Kahe Rootsi majandusteadlase ajakirjas PNAS ilmunud uurimuses tõdetakse, et päästepaatide mehitamisel rakendatava kirjutamata reegli 'naise ja lapsed ees' näol on tegu pigem soovmõtlemisega, laevahuku elavad tõenäolisemalt üle mehed ning laeva enda meeskonnaliikmed.   Uppsala ülikoolis resideerivad Mikael Elinder ja Oscar Erixson võtsid vaatluse alla 18 aastatel 1852-2011 toimunud laevahukku. Valimisse sattumiseks pidi uppuval laeval viibima vähemalt 100 inimest, kellest vähemalt 5% hukkusid või pääsesid. Tuntuimatena kaasati valimisse näiteks Titanic ja esimese maailmasõja ajal uputatud reisilaev Lusitania. Kokku hõlmas uurimus 30 erinevasse rahvusesse kuuluvat 15 000 reisijat. Vaatamata populaarsele kuvandile, et laevahukkude puhul saab võitu rüütelikkus, näitab statistika muud.    Loomulikke eeldusi ellu jäämiseks kasutati enamasti maksimaalselt ära. Keskmine tõenäosus laevahuku puhul ellu jääda oli meeskonnaliikmete puhul 61%, meessoost reisijatel 37%, naissoost reisijatel 27% ning lastel pelgalt 15%. Samuti osutus müüdiks ütelus, et 'kapten läheb koos laevaga põhja.' Tõenäosus eluga pääseda oli viimaste puhul 44%. See ei tähenda aga, et poleks erandeid. Tõenäoliselt maailma kuulsaimast laevahukust – Titanicu märjast hauast – pääses tänu laevaohvitseride tegutsemisele kolm korda rohkem naisi kui mehi.   Teiseks eredaks näiteks oli Briti sõjaväelasi ning nende perekondi kandva Birkenhead'i 1852. aastal toimunud hukk. Äärmiselt tõenäoliselt pani just see müüdile 'naised ja lapsed ees' aluse. Kuna päästepaatidesse mahtus vähem inimesi, kui laeval viibis, rivistasid komandörid sõjaväelased tekile. Samal anti käsk päästepaadid naiste ja lastega täita. Samuti keelati paatide laevast eemaldumisel meeskonnal neile järgi ujuda. Kuigi vahejuhtum tõstis brittide enesehinnangut, ei saanud sündmusest traditsiooni. Järgnevate laevahukkude puhul oli briti päritolu naistel tõenäosus see üle elada 10% väiksem kui teiste rahvuste naissoo esindajatel.   Seega demonstreerib uurimus, et olukordades, kus inimesi ähvardab kohene hukk, saavad enamikel juhtudel võitu ellujäämisinstinktid. Autorid nendivad, et samal ajal ei tohiks meeskonnaliikmetele nende suuremat tõenäosust ellu jääda neile pahaks panna. Suuremad kogemustepagas annab neile selleks lihtsalt paremad eeldused.   Töörühma uurimus Ameerika Ühendriikide Teadusteakadeemia toimetistes. 
