Kunstnahk registreerib lepatriinu jalalööke
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Lõuna-Korea teadlased on valmistanud nanokiududest painduva rõhusensori, mis suudab sarnaselt nahale registreerida nii otsest survet, selle venitamist ning väänamist. Kunstnahk on lisaks piisavalt tundlik, et fikseerida nii veepiisa kukkumist, kui ka näiteks inimese pulsilööke. Üksikutel pikslitel põhinev ehitus võimaldab mõõtmisi sooritada korraga selle mitmes eri osas.   Naha sünteetilise vaste konstrueerimine on osutunud arvatust märksa raskemaks. Enamik moodsas elektroonikatööstuses kasutavatest materjalidest nagu räni või germaanium on tavaolekus äärmiselt jäigad ja rabedad. Tõelise nahalaadse sensori loomiseks peaks see olema aga võimalikult painduv ja õhuke. Seatud piirangud nõuavad oma – seni väljatöötatud prototüüpide ehitus on masstootmiseks liialt keerukas ning kallis.    Nii on näiteks varem ränist välja lõigatud üksikuid mikromeetrise läbimõõduga kiibikesi, mis on seejärel painduvale aluspinnale kantud. Tõsi, lähenemisviis on olnud küllaltki edukas. Sellise kunstnaha alusel on ehitatud südamelöökide arvu mõõtvaid eemaldatavaid tätoveeringuid. Teised on otsinud abi süsiniknanotorudest või imematerjalist grafeenist. Ent suuremate nahatükkide valmistamine on endiselt unistuseks jäänud. Lõuna-Korea teadlased eesotsas Kahp-Yang Suh'ga otsisid inspiratsiooni loodusest.   Kui mõned põrnikad lennust puhkama jäävad lukustuvad nende tiibu katvad karvad kindlalt fikseeritud rividesse. Nähtust põhjustavad van der Waal'i jõud, mis kujutavad endas molekulidevaheliste tõmbe- ja tõukejõudude summat. Suh' sensorite karvakesed on 100 nanomeetrise läbimõõduga polümeerkiudude lehed, mis on ühe mikromeetri pikkused. Nende metalli aatomitega katmise järel muutuvad need elektriliselt juhtivaks. Lehekeste aheldamisel moodustuvadki põrnikate tiibade analoogid. Seejärel kattis Suh' töörühm need kaitsva kilega.   Kunstnaha puudutamisel, väänamisel või painutamisel muutub üksikute karvakeste asukoht. Viimane omakorda põhjustab muutusi sensori elektrilises takistuses. Nii suudabki see registreerida kuni viie paskali suurust rõhku, mis on näiteks vihmapiisa kukkumisel avalduvast rõhust kordades väiksem. Sõltuvalt sellest, kuidas takistus pärast surve kadumist muutub, on võimalik tuletada, kas tegu oli otsese surve, naha venitamise või väänamisega.   Ehtsa naha analoogi valmistamisel on tähtis ka resolutsioon. Suh'i töörühma prototüübi suurus oli 8x5 sentimeetrit, mis oli liigendatud 64 piksliks. Tööpõhimõtet demonstreerivas katses suutsid nad nõnda jälgida kahe lepatriinu teekonda. Samuti on võimalik sensoriga mõõta näiteks inimeste pulssi, mistõttu leiab see tõenäoliselt esmalt rakendust meditsiini valdkonnas. Siiski on sellel veel arenguruumi. Takistuse muutusel põhinevat mõõteseadeldist on vooluringidesse aheldada keerukam kui mõnda selle alternatiivi.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature Materials. 
