Valgussignaalid mõjutavad primaatide käitumist
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Harvardi ülikooli ja Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi (MIT) teadlased demonstreerivad ajakirjas Current Biology ilmunud uurimuses esmakordselt, et moodsa neuroteaduse viimast sõna – optogeneetikat – kasutades on võimalik lühikeste valgusimpulssidega mõjutada reesusahvide ajutegevust ja seega ka nende käitumist.   Kuigi optogeneetika poolt pakutavad meetodid on vähem kui kümne aasta vanused kutsuvad paljud neuroteadlased neid juba praegu revolutsioonilisteks. Nende aluseks on kanalrodopsiinideks kutsutavad valgud. Harilikult võib neid kohata mõningate vetikate välisseintes. Erinevalt paljudest teistest valkudest on nende aktiviseerimiseks tarvis vaid valgust. Läbimurre saabus nende rakendamises 2005. aastal, mil Stanfordi ülikooli teadlasterühm demonstreeris, et vastavat valku on võimalik toimetada ka imetajate ajurakkudesse. Veegi enam, ei olnud mingeid piiranguid, millistesse rakkudesse täpselt kanalrodopsiini siirdada sai.   See avas harukordse võimalusega aktiviseerida üksikuid neuroneid või väga selgelt piiritletud neuronitegruppe. MIT teadlased demonstreerisid selle aasta alguses, et sinise valgusega on võimalik aktiviseerida hiirtel hirmumälestust. Eelmisel aastal näitasid Stanfordi neuroteadlased seevastu, et teatud neuronitegrupi aktiviseerimisega on võimalik vähendada hiirte ärevust. Proteiini erivorme kasutades on võimalik neuronite laenglemist isegi teatud valguse lainesagedustel peatada. Loetud juhtudel on suudetud isegi otseselt mõjutada hiirte käitumist.    Nii oli teatud piirkonna stimuleerimisel võimalik panna hiirt suvalisel ajahetkel vastupäeva ringi jooksma. Inimesele lähemate eluvormide nagu erinevate primaatide puhul ei ole samas otseselt vaadeldavat käitumisemuutust suudetud esile kutsuda, kuigi optogeneetiliste meetodite toimimist on siiski kinnitatud. Uues uurimuses sai neuroteadlaste grupp sellega siiski viimaks hakkama. Kahte reesusahvi treeniti nägemismeele rakendamist nõudva ülesande sooritamiseks. Kui nende vaatevälja piiril olev täpp tuhmus, pidid nad vaevatasu saamiseks suunama pilgu rohelise sihtmärgi suunas.   Kui töörühm oli kindlaks teinud, millised neuronitegrupid ülesande täitmisel aktiviseerusid, toimetasid nad nendesse kanalrodopsiini erivormi, mis soodustab neuronite aktiviseerumist. Viie eksperimendisessiooni käigus selgus, et puhkudel, kui valku oli ülesande täitmise ajal valgusega aktiviseeritud, suutsid ahvid selle täita keskmiselt 20 millisekundit kiiremini kui muidu. Kontrollkatse käigus tahtsid teadlased teada, kui suur osa primaatide ajust aktiviseerub. fMRI kinnitas nende oletusi – lisaks stimuleeritud neuronitele aktiviseerusid ka otseselt nendega seotud neuronitegrupid.   Mil esmapilgul ei pruugi eksperiment olulisena tunduda, võimaldab see välja töötada katseid, milles on võimalik uurida ja mõjutada juba keerukamate ülesannete täitmisega seotud käitumist. Meetodi efektiivsus ning võimalus aktiviseerida kitsalt piiritletud neuronivõrgustikke võimaldaks pikemas perspektiivis ravida mitmeid ajutegevusega seotud häireid nagu Parkinsoni tõve või peatada ka ootamatuid epilepsiahooge. Lisaks on teadlased suutnud juba hiirtel optogeneetika abil leevendada sügavat depressiooni. Potentsiaalseid rakendusi piirab vaid teadmiste vähesus.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Current Biology. 
