Gröönimaa liustikke tabas ootamatu sulamislaine
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa NASA ja India Kosmoseagentuuri nelja satelliidi vaatlused näitavad, et 8-12. juulini oli korraga sulamas 97% kogu Gröönimaa liustike pinnajääst. Kuigi tegu on erakordse sündmusega, ei ole ilmingus midagi pretsedenditut.   Igal suvel sulab vähemal või rohkemal määral ligikaudu pool Gröönimaa liustike pinnast. Viimase 30 aasta jooksul on laiaulatuslikuima sulamise käigus näitaja tõusnud 55%'ni. Kaks nädalat tagasi kasvas see aga järsult nelja päevaga 40%'lt 97%'ni. Ilmingu algatasid tõenäoliselt ebatavalised soojad frondid, mis on saart mõjutanud juba alates mai lõpust. Siiski ei ole sulamislaines midagi ebatavalist. Ligi 10 000 aasta pikkust kliimaajalugu katvad jääpuursüdamikud näitavad, et võrreldavaid sündmusi leiab keskmiselt aset kord 150 aasta jooksul.   Viimane neist toimus 1889. aastal. Seega ei saa ilmingut veel siduda näiteks globaalsete kliimamuutustega. Seose põhjendamiseks peaks selliste nähtuste ilmnemine lähiaastatel sagenema. Sulamislaine vältel ei ületanud liustike pinnatemperatuur nende taaskülmumispunkti 1 °C võrra. Selle lühiajalisuse tõttu ei ole teadlased veel kindlad, kui palju see liustike selle aastast massikaotust mõjutab. Enamik sulaveest tahkus suhteliselt lähedal piirkonnale, kus see sulas. Maailmamerre sai jõuda ainult ranniku lähistel asuvatelt liustikelt pärinev sulavesi.   Gröönimaa liustike sulamine tõstab igal aastal maailmamere taset ligikaudu 0,6 mm võrra, mis moodustab tervest aastasest maailmamere tõusust umbes viiendiku. Kogu saare liustike jää sulamine põhjustaks 6-7 meetrise maailmamere tõusu. Liustike liikumiskiirus ei pruugi aga järgnevatel aastatel samaks jääda, mis võib Gröönimaa osa maailmamere tõusus tõsta. Lühiajaliste ekstreemsete ilmaolude mõju osas liustike liikumiskiirusele valitseb veel ebaselgus, mistõttu kujutab antud sündmus selle uurimiseks harukordset võimalust.   Üldjuhul toimib sulavesi libestina. Üle-eelmise aasta lõpus glatsioloogi Christian Schoof'i loodud mudeli kohaselt tingib sulamisvee koguse järsk suurenemine seda ära kandvates äravoolukanalites rõhu suurenemise. Viimase mõjul kasvab ka vee libestav mõju, mis suurendab seega ka ajutiselt liustike liikumiskiirust. Stabiilne suure koguse sulavee pealevool aitab samas luua hästi toimivaid äravoolu kanaleid, mis libestavat vett kiiremini ära kannavad. Seeläbi hakkab liustike liikumiskiirus uuesti vähenema.   Vaadeldud nähtus annab Schoof'i mudeli kontrollimiseks hea võimaluse ning võiks sillutada teed paremate liustike hüdroloogiat käsitlevate mudelite loomiseks. 
