Jääkarud lahknesid pruunkarudest miljoneid aastaid tagasi
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Uus jääkarude DNA täielikul sekveneerimisel põhinev uurimus lükkab jää- ja pruunkarude lahknemise nelja kuni viie miljoni aasta taha. Genoomis aset leidnud muutused annavad alust arvata, et jääkarude populatsioon on ka varem kliimamuutuste survel soojematel perioodidel tunduvalt kahanenud.   Teadlased on kuni viimaste aastakümneteni liikide põlvnemise uurimisel juhindunud peamiselt fossiilidest. Meetod töötab piisavalt hästi liikide puhul, kelle eluala lasub piirkondades, mis nende teket soosivad. Ent teised leiavad varjupaika regioonides, mis on pidevas muutumises. Võib vaid oletada, et valdav enamik jääkaru jäänustest lõpetavad merepõhjas. Mõned kuivalt maalt avastatud fossiilid on leitud vaid õnnelike kokkusattumuste teel. Jääkarude põlvnemisse selguse toomine pidi ootama DNA järjestamise võidukäiku. Teineteisega lähedases suguluses olevate liikide DNA võrdlemine võimaldab hinnata, millal liigid ühisest esivanemast lahknesid.   Analüüs on viimaste aastatega muutunud üha täpsemaks ja võimaldab märgata üha väiksemaid nüansse. Nii anti 2010. aastal mitokondriaalse DNA (mtDNA) uurimisel esmane hinnang, mille kohaselt võisid jääkarud pruunkarudest lahkneda pelgalt 130 000 aastat tagasi. Ent mtDNA võimaldab jälgida ainult emasliini põlvnemist. Ka vanim leitud jääkaru fossiil pärineb 110-130 tuhande aasta tagusest ajast Samas on arvatud, et ajaloo vältel on pruun- ja jääkaru teed mitmel korral kliimatingimustest ajendatuna ristunud.   Selle aasta aprillis avaldatud uurimuses võrreldi juba rakutuumas, mitte mitokondris leiduvat DNA'd. Viimase alusel lükkus liikide lahknemine juba 600 tuhande aasta taha. Ent värskelt ajakirjas PNAS ilmunud uurimus sunnib jääkarude põlvnemist veelkord ümber hindama. DNA täielik sekveneerimine annab alust arvata, et jääkarusid võis kohata juba 4-5 miljonit aastat tagasi. Viimane tähendaks, et jääkarud eraldusid pruunkarudest pea vahetult pärast seda, kui must- ja pruunkarud ühisest esivanemast lahknesid.   Samas on uuel hinnangul mõningased kitsikkohad. Nelja miljoni aasta vältel on Arktikast jää täielikult kadunud olnud. Eluala kadumise sunnil toimunud migratsioon oleks tinginud massilise pruun- ja jääkarude hübriidide tekke. Samuti põhineb DNA võrdlemisel põhinev meetod omakorda mitmetel eeldustel, nagu populatsioonide suuruse muutumisel. Siiski on lahknemist peegeldav ajaline suurusjärk tõenäoliselt täpsem kui kunagi varem. Samuti võimaldab DNA täielik sekveneerimine selgust tuua mineviku kliimamuutustesse.   Teadlased täheldasid, et jääkarude genoom erineb 1300 kohas pruunkarudest rohkem, kui loomulik mutatsiooni kiirus seda lubaks arvata. Viimane tähendab, et muutusi kiirendas looduslik valik. Muutuste hulka kuulusid muu- hulgas lihaste kasvu, rinnapiimas leiduva rasva ja naha ning karva värvi mõjutavad geenid. Ilmnenud muutused aitasid jääkarudel arktilise kliimaga paremini kohaneda. Genoomi järjestamine annab alust arvata, et jääkarude populatsioon on ka varem soojematel aastatuhandetel kahanenud. Ainult selleks, et külmemas kliimas taas taastuda.   Viimane allakäik algas 500 tuhat tagasi, mis selgitab ka nende tänast suhteliselt väikest geneetilist mitmekesisust. Soojem kliima julgustab ka paaritumist pruunkarudega, mis on minevikus mitmel korral intensiivselt aset leidnud. Nii on näiteks mõningad Alaska pruunkarud pärinud 5-11% jääkarudele omasest genoomist. Samal jagavad jääkarud pruunkarudega ligikaudu 20% viimastele ainuomasest geneetilisest pärandist.    Võib vaid oletada, mis jääkaru populatsiooniga käesoleva sajandi lõpuks juhtub. Minevik viitab, et see on ka varem soojema kliima tõttu aset leidnud keskkkonnamuutustest taastunud. Samal ajal on soojemad periood kujutanud alati pudelikaela, mis on peaaegu liigi väljasuremiseni viinud.  Töörühma uurims ilmus Ameerika Ühendriikide Teadusteakadeemia toimetistes. 
