Võidutsemist tähistav kehakeel on kultuurideülene 
 Toimetas Laur Kanger Võistlustel võidukas olnud sportlane manab näole sageli kentsaka grimassi ja tõstab käsi taeva poole. San Francisco State University psühholoogiaprofessor on seda nähtust lähemalt uurinud ja leidnud, et seesugune reaktsioon on automaatne ning kultuurideülene. Tegemist on kehakeelega, mis tähistab võidurõõmu, mitte aga uhkust, nagu varasemalt arvatud, vahendab Scienceblog.com.  Professor David Matsumoto tõdeb, et võidurõõmu ja uhkuse väljendamisel on sisuline vahe. Esimene ilmneb vahetult pärast suurepärase tulemuse saavutamist ning selle väljendamine ei eelda pikemat eneseanalüüsi. Samas kui uhkus eeldab seda, et inimene on iseendaga rahul ja on seega oma saavutuse tähenduse üle pikemalt juurelnud.  Matsumoto ajakirjas Human Behavior septembris ilmuv artikkel täiendab ja parandab tema enda nelja aasta tagust uurimust, milles ta väitis, et ka uhkuse ja häbi kehakeeles väljendamine on kultuurideülene. Psühholoogide seas on levinud ka veendumus, nagu oleks võidurõõm üks uhkuse väljendamise alamliike. Matsumoto on nüüd jõudnud aga järeldusele, et tegu on täiesti omaette emotsiooniga.  Oma hüpoteesi kontrollimiseks palus Matsumoto hinnata erineva kultuuritaustaga inimestel 2004. aasta olümpiamängudel medali võitnud judokatest tehtud pilte. Kokku oli piltidel sportlasi 17 riigist. USAst ja Lõuna-Koerast pärit katseisikud pidid hindama piltidel väljendatavat emotsiooni.  Läbi mitme katse selgus, et ikka ja jälle leiti võidurõõmutsemist ühtedelt ja samadelt piltidelt, hoolimata hindaja kultuuritaustast. Tavaliselt oli neil fotodel kujutatud sportlane, kelle käed olid üleval, peod rusikas ja näol grimass või suu kisamiseks avatud. Seevastu uhkust väljendaval fotol seisis tavaliselt atleet, käed puusas, peopesad avatud, pea kergelt kuklasse kallutatud ja näol väike naeratus.  Matsumoto sõnul kaasnevad võidurõõmuga grimassid sageli seepärast, et tegu on automaatse reaktsiooniga, mis järgneb suurepärasele saavutusele. Kui sellele on järgnenud veidi pikem eneseanalüüs, siis on tulemuseks juba märksa vaoshoitum, rahulolev muie.  Matsumoto tähelepanekut kinnitab seegi tõsiasi, et analüüsis kasutatud fotode tegemise ajast selgus, et võidurõõmu tähistav grimass tuli sportlase näole keskmiselt neli sekundit pärast edukat matši. Uhke ilme tekkis aga 16 sekundi möödudes.  Emotsiooni kirjeldamise juurest laiema teoreetilise tõlgenduseni liikudes leiab Matsumoto, et sel võis olla tähtis roll evolutsioonis. Nii võisid anda võidurõõmutsemisega kaasnevad grimassid ja hüüded märku domineerimisest ja tugevamast positisoonist.
