Vargaharjumustega närilised säilitavad mitmekesisust
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Rahvusvaheline töörühm leiab värskelt ajakirjas PNAS ilmunud uurimuses kinnitust, et ligikaudu kümme tuhat aastat tagasi aset leidnud megafauna väljasuremise tagajärgi pehmendasid troopikas närilised, kes suutsid hoolimata oma kasvust võtta üle nende rolli suurte-seemneliste puude seemnete levitamisel.   Tuhandeid aastaid tagasi võis Ameerika mõlemal mandril kohata mammutite ning elevantidega samasse seltsi kuuluvaid hiiglaslikke londilisi. Gomphotheriidae perekonda kuuluvatel liikidel oli mineviku ökosüsteemis mängida tähtis roll. Mitmete toonaste palmiliikide seemned olid 4-10 sentimeetrise läbimõõduga. Suurus tähendas omakorda, et vilju, milles need peitusid, suutsid alla neelata vaid megafauna hulka kuuluvad liigid. Sääraste londiliste kadumine oleks algatanud allakäigu spiraali, mis oleks viinud ka seemnete levitamisel nendest sõltunud taimeliikide kadumiseni.   Ent ometigi seda ei juhtunud, vähemalt mitte oodatud määral. Mitmeid selliseid liike nagu Panama musta palmi võib Maal endiselt kohata. Samuti ei ole nende geneetiline baas allakäinud – nende seemned levivad endiselt selleks piisavalt kaugele. Levinud teooria kohaselt hakkasid neid levitama toiduvarusid koguvad närilised. Seletusel on aga olnud märkimisväärne puudus. Seda teha võivate aguutide eluala on selleks liiga väike. Harilikult ei kanna need teadaolevalt seemneid nende leiukohast rohkem kui 25 meetri kaugusele.   Nende liikumise jälgimiseks kasutas grupp teadlasi eesotsas Patrick Janseniga raadiosaatjatega varustatud seemneid ja kaameralõkse. Kokku jagasid nad Barro Colorado saarel 52 erinevas punktis laiali 589 musta palmi seemet. Nagu arvatud, olid närilised nende laiali tassimises äärmiselt efektiivsed. Samuti demonstreerisid ligi aasta kestnud vaatlused aguutide vargalikku olemust ülimalt detailselt. Igakord, kui mõni neist kaaslase seemnevaru leidis, kandis järgmine aguut need juba enda valitud peidupaika. Raadiosaatja saatis selle juhtumisel välja signaali.   Selgus, et üks seemnetest levis niimoodi oma algsest asukohast 280 meetri kaugusele ning seda maeti ümber 36 korral. Kokku reisis see 208 päeva jooksul ligi 750 meetrit. Tõsi, siis otsustas üks aguutidest selle ära süüa. Niimoodi leidis oma otsa 13% kõikidest seemnetest. Teadlased oletavad, et järgmise aastani jäid idanemisvõimeliseks 14% seemnetest. Selleks ajaks on aguudid uute viljade tuleku tõttu aga oma vanad peidukohad tõenäoliselt unustanud ja nendest võib kasvada uus palm.     Viimane annab lootust, et osa taimeliikidest võib kliimamuutustega sammu pidada. Viimase eelduseks on seemnete lai levik, mis võimaldab asualal piisavalt nihkuda. Ent  Panama must palmipuu ei ole veel täielikult väljaspool ohtu. Barro Colorado asub riiklikul kaitsealal, ent väljaspool seda on aguutide küttimine laialt levinud.  Lisaks sõltub seemnete laiali kandmine paljuski sellest, kui suured nende toiduvarud antud hetkel on.   Töörühma ilmus Ameerika Ühendriikide Teadusteakadeemia Toimetistes. 
