Mitte-newtoni vedelike mudelid vesiliival
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Chicago ülikooli füüsikute Scott Waitukaitis'e ja Heinrich Jaeger'i uued katsed näitavad, et senised mitte-newtoni vedelikke kirjeldavad mudelid ei pruugi reaalsusega täielikult kooskõlas olla.   Mitte-newtoni vedelikud ei ole päris tavalised vedelikud. Nende paksus sõltub otseselt sellest, kui kiiresti nende kuju deformeeritakse. Kui nendele rakendatakse aeglaselt väiksemat jõudu käituvad need vedelikuna, vastupidisel juhul sarnanevad nende omadused tahkistele. Vastav nähtus võimaldab vesiliivast küll üle joosta, ent sellele aeglaselt astudes tekitab see potentsiaalse uppumisohu. Argielus võib mitte-newtoni vedelikke leida nii ketšupipudelites, värvipurkides, kui ka potis kisselli keetes vahetult pärast tärklise ja vee kokkusegamist.   Intuitiivse seletusena on seni valdavalt arvatud, et nähtust põhjustab nihkedeformatsioon. Osakesed, mida avaldatava rõhu mõjul liikuma sunnitakse, avaldavad edasisele deformatsioonile üha suuremat vastupanu, kuna haaravad kaasa üha uusi osakesi. Võrdlusena võib lund lükates kaasa haarata ka lumekristalle, mis lumelabida teel otseselt ei asu. Samuti on arvatud, et tähtsat rolli mängib seejuures anuma, kus mitte-Newtoni vedelik paikneb, mõõtmed. Vedelikule kukkuvat massi toestaks kaudselt selle põhi. Sügavam anum kannaks ka vähem massi.   Keeglikuul kukub kümne meetri kõrguselt tärklisest ja veest koosnevasse segusse.   Michelle Driscoll and Joseph Paulsen Ent Waitukaitis ja Jaeger täheldasid, et tegelikult ei suudaks see mudel täielikult seletada, kuidas näiteks inimesed üle tärklise ja veega täidetud basseini saaksid joosta. Seega kasutasid füüsikud mudelina just seda segu. Lisaks võtsid nad vedeliku detailseks jälgimiseks appi kiirkaamera ja hambakliinikutes kasutatava röntgenkiirte aparaadi. Katseteseerias kukutasid nad segusse paigalseisvat relssi kasutades alumiiniumist ritva. Selle positsiooni, kiirust ja kiirendust mõõtes sõltuvalt sellest, kuidas see vedelikku läbis, maalisid nad toimuvast tervikpildi.   Segu tiheneb lihtsa vedeliku kokkusurumise toel. Röntgenit kasutades leidsid nad, et vedelikus moodustub ridva otsa kuju tõttu silindrikujuline tahke struktuur. Teadlased täheldasid lisaks, et anuma mõõtmed ei mõjuta selle teket üldse. Samas võib see tahke regioon laieneda kuni anuma põhjani, samuti kannab see äärmiselt edukalt edasi esmalt vedeliku pinnale rakendatud jõudu. See põhjustas ühe katse puhul isegi katseanuma purunemise.   Moodustunud struktuur hakkab lagunema nii pea, kui sellele enam jõudu ei rakendata – miski ei pressi enam osakesi kokku. Seejuures sõltub fenomeni ilmnemine rangelt vedelikus leiduvate osakeste suurusest. Viimased peavad olema vähemalt ühe mikronilise läbimõõduga ehk samas suurusjärgus bakteri mõõtmetega.   Uurimusel on ka praktiline kasu. Mitmetes laboratooriumites üritatakse kevlarist kuulivestidesse lisada ka mitte-netwoni vedelikke, mis tiheneksid järsult, kui seda kuul tabama peaks. Seejuures võimaldaksid need siiski liikumisvabadust ja oleksid ka piisavalt kerged.   Waitukaitis'e ja Jaeger'i uurimus ilmus ajakirjas Nature. 
