Uus tehnoloogia võimaldab säilitada vaktsiine ilma külmutamiseta
 Toimetas Laur Kanger Teadlased on loonud uue siidipõhise tehnoloogia, mis võimaldab säilitada varem külmutamist vajanud vaktsiine ja antibiootikume stabiilselt kuni kuuekümnekraadises kuumuses. See parandaks oluliselt ravimite kättesaadavust kolmanda maailma riikides ja hoiab säilituskuludelt kokku miljardeid dollareid aastas, vahendab Physorg.com.  Ravimite puhul on külmutamine sageli oluline selleks, et neis säiliksid vastavad keemilised struktuurid, mille lagunemine muudaks preparaadi kas vähem tõhusaks või sootuks kasutuks. Kui aga isoleerida vastavad bioaktiivsed molekulid siidivalgust kilekestega, säilivad ravimid ka tavapärasest kõrgemal temperatuuril harilikust kauem.  Teadlaste andmeil moodustavad 80 protsenti vaktsiini hinnast selle säilituskulud. Külmas säilitamise tingimus muudab ravimid kehva elektriühendusega piirkondades raskesti kättesaadavaks. Peaaegu pooled maailmas toodetud vaktsiiniannustest lähevad raisku just nimelt mõne apsaka pärast, mis säilitustingimuste täitmisel juhtub.  Siidi abil loodud stabilisaatorite testimiseks panid teadlased vastavalt töödeldud leetrite, mumpsi ja punetiste vaktsiinid soovitusliku neljakraadise temperatuuri asemel 26- ja 45kraadisesse kuumusesse. Selgus, et vaktsiinid säilisid peaaegu suurepäraselt, kaotades vaid tühise osa oma kvaliteediomadustest.  Samal moel töödeldud antibiootikumid säilitasid ettenähtud omadused ka 60kraadises kuumuses. Seejuures ilmnes veel huvitava asjaoluna, et mõned preparaadid olid ka valguse suhtes vähem tundlikud.  Siidi abil säilitatud vaktsiine saab hõlpsalt kombineerida sama töörühma varasema leiutisega – siidist mikronõelaga. Selle abil võib toimetada vaktsiini ülitäpselt naharakkudesse, milles on teatud antigeen olemas. Sel moel õnnestub saavutada väiksema ravimi- või vaktsiinikogusega suurem tõhusam ja kauakestvam immuunvastus.  Teadlaste sõnul on neil nüüd käsil uuring, kas sama mehhanism töötab kõigi vaktsiniide puhul universaalselt. Senised katsed lubavad oletada, et kui see on valkude ja ensüümide puhul ühtviisi toiminud, pole põhjust karta, et see universaalseks kasutuseks ei sobi.   USA Tuftsi ülikooli teadlaste vastav uuring ilmus ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences.
