Miks tekib päikesepõletus?
 Toimetas Laur Kanger Päikesepõletusega kaasneb sageli punetav ja valulik nahk. Nüüd on teadlased tuvastanud, et sellise kaitsereaktsiooni taga on naharakkudes toimuv RNA kahjustumine. Avastus võib viia selleni, et suudetakse leiutada moodus, kuidas põletuse teket ära hoida. Samuti võimaldaks see ravida ja leevendada mitmeid haigusseisundeid, vahendab Scienceblog.com.  Teadlased toovad välja, et mitmeid haigusi ravitakse tänapäeval ultraviolettvalgusega. Üks selliseid on näiteks psoriaas. Halva kõrvalmõjuna suurendatakse nõnda patsiendi nahavähiriski. Uuest avastusest lähtuvalt võiks aga olla võimalik jätkata senist ravimeetodit ilma ohtlike kõrvalmõjudeta. Mõne haiguse, näiteks luupuse, kaasnähtus on aga ülitundlikkus päikese suhtes. Uuest teadmisest lähtuvalt õnnestuks teadlastel ka seda vähendada.  Teadlased kasutasid oma uuringus inimese naharakke ja hiiri. Selgus, et UV-kiirgus lõhub ja ajab segamini mittekodeeriva RNA osi. Tegemist on RNAga, mis ei tegele otseselt valkude kodeerimisega. Kiirgust saanud rakkudest vabaneb rikutud mittekodeeriv RNA, mis põhjustab omakorda tervetes naaberrakkudes põletikulise reaktsiooni, mille käigus püütakse kahjustatud rakud hävitada. Paraku ilmneb see aga  nahal põletusjälgedena.  Teadlased selgitavad, et põletikuline vastus on oluline selleks, et pärast haige raku surma algaks tervenemine. Samuti arvatakse, et selle käigus kõrvaldatakse kahjustatud rakud enne, kui neist võiks kujuneda vähkkasvaja. Kuna see protsess pole siiski täiuslik, on tagajärjeks ikka see, et mida rohkem lasta UV-kiirgusel end praadida, seda suurem tõenäosus on, et vähk võib kunagi tulla.  Teadlastel pole aga ikka veel selge, kuidas täpselt sugu, nahapigment ja individuaalsed geneetilised iseärasused päikesepõletuse teket mõjutavad. Seni on hiirte geneetika põhjal teada, et see, kui kergesti organism päikesepõletuse saab, oleneb kindlatest geenidest. Sarnased geenid on olemas ka inimesel, kuid seni pole selgust, kas inimestel on neis ka mutatsioonid, mis mõjutavad nende tundlikkust päikese suhtes.  Vastav uurimus ilmus ajakirja Nature Medicine veebiväljaandes.
