Noorte merelindude pesast lahkumise määravad hormoonid
 Toimetas Laur Kanger Niipea, kui merelindude pojad on jõudnud lennuikka, hakkavad vanemad neid vähem toitma. Teadlased on aga kindlaks teinud, et tegelikult määravad noorlindude kodust lahkumise valmiduse hoopis hormoonid, vahendab Physorg.com.  Leedsi ülikooli teadlastel olid vaatluse all Skomeri saare põhja-tormilinnud (Puffinus puffinus). Selgus, et peale vanemate ükskõiksuse kasvu suurenes lennuvõimekuse saabudes noorlindudel kortikosterooni-nimelise hormooni hulk. Tavapäraselt on seda hormooni seostatud stressiolukordadega. Lindudel tõuseb selle hulk harilikult enne rännet. Siis kiirendab see linnu ainevahetust ja muudab ta näljaseks. Teadlastele pakkus huvi, kas see muutus oli põhja-tormilindude puhul tingitud vanemate huvi ja toiduvaliku kahanemisest või toimus sellest sõltumata.  Selle kindlaks tegemiseks vahetasid teadlased pesades eri vanuses poegi ja jäid ootama, millist mõju avaldab see vanemate käitumisele ja linnupoegade lennuvõime saavutamisele. Teadlaste sõnul ei erista põhja-tormilind omi poegi võõrastest. Tavaliselt on pesas üks poeg, mistõttu oli teadlaste töö lihtsam. Omavahel vahetati poegi, kelle vanusevahe oli 10 päeva kuni kaks nädalat. Nii loodeti selgust saada, kas pojad ja vanemad reageerivad kuidagi üksteise käitumisele või tegutseb kumbki omasoodu.  Selgus, et vanemad vähendasid pessa toodud toidukogust pärast kuuekümnendat tibude toitmisele kulutatud päeva. Linnupoja areng ei mõjutanud seda mustrit kuidagi. Seejuures on huvitav, et üldiselt on emaslinnud poegade toidusoovidele järeleandlikumad. Pärast seda, kui tibude koorumisest on möödunud 60 päeva, hakkasid aga mõlemad vanemad poegade palveid ignoreerima. See muster pidas paika nii oma poegade, kui ka erinevas vanuses kasulaste toitmisel.  Kortikosterooni tase hakkas märgatavalt tõusma viimastel nädalatel enne linnupoegade sulgimist ja lennuvõime saavutamist – umbes 70 päeva vanusena. Nii püsis see ka siis, kui kasuvanemad olid neid eri perioodidel erineval määral toitnud. Niisiis võis olla kindel, et hormoonitaseme tõus oli vanemate toodud toidukogustest sõltumatu.  Selgus, et noored linnud lahkuvad pesast siis, kui kortikosterooni tase oli tõusnud lakke, mitte siis, kui vanemad vähem süüa tooma hakkasid. Teadlaste sõnul vajavad nii täiskasvanud kui ka noorlinnud üle Atlandi toimuvaks rändelennuks suuri energiavarusid. Nii vähendavad ka vanemad noorte toidukoguseid üksnes selleks, et iseennast kaitsta.   Nende silmis kaalub oht, et nad ei pruugi enam kunagi uusi järglasi saada, üles alakaaluliste poegade pesast välja saatmisega kaasnevad riskid. Põhja-tormilinnud võivad järglasi saada koguni 40 aasta jooksul. Seega oleks neil liiga nõrgana rändelendu alustades väga palju kaalul.  Vastav uurimus ilmus ajakirjas Behavioural Ecology. 
