Vaatlused paljastasid tumeaine ahela
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Ajakirjas Nature ilmunud uurimuses teatavad Saksa astronoomid, et on  suutnud esimest korda vaatluste abil leida, kui suure osa galaktikaparvi ühendavatest galaktika kettidest moodustab tumeaine. Vaatlused aitavad täpsemalt mõista nii universumi kärgstruktuuri evolutsiooni, kui ka tumeaine olemust.   Tänapäevase kosmoloogilise mudeli kohaselt paiknevad tähed ning galaktikad taevalaotusel korrapäraselt. Nende paigutus järgib tumeaine poolt moodustavat kosmilist kärgstruktuuri. Valdav osa nähtavast ainest koondus Suure Paugu järgselt selle sõlmpunktidesse. Viimastes moodustusid sellest galaktikad, mis aja jooksul koondusid superparvedesse. Säärastes klompides on tumeaine olemasolu selle tekitavate gravitatsiooniliste mõjutuste kaudu suhteliselt lihtne kinnitada.    Harilikult kasutatakse selleks gravitatsiooni läätse efekti. Tumeaine mass painutab ümbritsevat ruumi ning koondab Maa suhtes sellest tagant asuvast allikast lähtuvaid valguskiiri. Läätse tekitavate moonutuste suuruse alusel on võimalik tuletada ka piirkonnas leiduva tumeaine mass. Ent sõlmpunkte ühendava tumeaine olemasolu kontrollimine on märksa raskem. Sääraste kettide mass on selleks tavaliselt liiga väike, et maapealsete teleskoopidega avastatavaid moonutusi esile kutsuda.   Müncheni ülikooli observatooriumi kosmoloogi Jörg Dietrich'i töörühmal õnnestus seda siiski teha. Selleks võtsid nad vaatluse alla eriti massiivse 18 megaparseki pikkuse tumeaine keti, mis ühendab galaktikaparvi Abell 222 ja Abell 223. Vaatlusi hõlbustas selle orientatsioon Maa suhtes, mis võimendas registreeritavat läätseefekti. Dietrich uuris koos kolleegidega ligikaudu 40 341 tausta-galaktikat. Moonutuste suuruse alusel leidsid nad, et galaktikaid ühendava silla on mass Päikese omast 6,5-9,8x10E13 korda suurem. Järgmiseks arvutasid nad selles leiduva nähtava aine massi.   XMM-Newtoni röntgenkiirte teleskoobi vaatluste alusel sai selgeks, et kuum gaas peab moodustama vähem kui 9% keti massist. Arvutisimulatsioonid kinnitasid seejärel, et tähtede ja galaktikate mass moodustab sellest veel 10%. Järelikult peab ülejäänu silla massist tulenema varjatud ehk tumeainest. Vaatlused võimaldavad kärgstruktuuri mudeli evolutsiooni ajast sõltuvalt veelgi lihvida. Seni ei ole täielikult selge olnud, kas nähtav aine järgib päris täpselt tumeaine paigutust.   Lisaks aitab see valgust heita tumeaine enda olemusele. Kuigi sooja ehk suisa neutriinode-laadselt liikuva tumeaine teooria on uute vaatlustega populaarsust kaotanud, ei saa seda veel täielikult maha kanda. Nii või teisiti aitavad säärased vaatlused kaasa ka tumeaine otsestele otsingutele näiteks osakestekiirendites.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature. 
