Elevantkalade silmis peituvad fotoonilised kristallid
Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Selgroogsete jaoks kujutab parima vaatevälja saavutamine alati kompromissi. Silmas leidub kahte tüüpi valgustundlikke rakke – kolvikesi ja kepikesi. Esimesed vastutavad eredas valguses värvuste ja peente detailide nägemise eest, mil teised võtavad nende rolli hämaruses üle, värvi ja detailide kadumise hinnaga. Sõltuvalt liigilistest eripäradest leidub neid silmas muutuvas suhtes. Nii leidub näiteks kasside silmis öösel paremini nägemiseks rohkem kepikesi. Muidugi on ka elevantkala.   Suurepärast elektromagnettaju omava Aafrika jõgede mudastes vetes elutseva kala kolvikeste ja kepikeste paigutus näib esmapilgul olevat arenenud maksimaalselt halva nägemistaju kindlustamiseks. Seda nii päeval kui öösel. Kolvikesed paiknevad võrkkesta pinnal karikakujuliste struktuuride põhjas, mis vähendab tunduvalt vaatevälja detailsust. Kehvemate valgustingimuste jaoks mõeldud kepikesed on peidetud karika seinte alla. Tõenäosus, et need footoneid registreeriksid, langeb pea olematuseni. Ent tegu ei ole siiski evolutsiooni tupikteega.   Andres Reichenbach Leipzig'i ülikoolist leidis koos kolleegidega, et tegelikult on säärane disain mudases vees üks parimatest lahendustest. Iga karikastruktuuri külgi katab guaniin, mis on juhtumisi üks DNA lämmastikalustest. Tegu on samas ka fotoonilise kristalliga, mis spetsiifiliselt valguse liikumissuunda mõjutab. Elevantkala silmas käituvad need peeglitena, mis pea kõik karikale valguse punases spektriosas langevad footonid selle põhja juhivad. Seal ootavad neid juba kolvikesed, mis registreerivad sääraselt viis korda rohkem valgust kui muidu.   Guaniini kihi all peituvate kepikesteni jõuab samal ajal äärmiselt vähe valgust. Silmas leiduvate rakkude edastavate elektriliste signaalide mõõtmine näitas, et paigutuse tulemusena on kolvikesed ja kepikesed mõlemad päeval töös. Inimestel juhtub see ööpäeva jooksul vaid loetud minutite vältel – päikeseloojangu ja -tõusu ajal. Siiski tähendab kolvikeste paigutus, et elevantkalad suudavad näha ainult objekte, mille näiline suurus on täiskuu läbimõõdust kuus korda suurem.   Ent teatud tingimustes annab see neile eelise. Videolõik laienevast ringist hirmutas nii hea nägemise poolest tuntud kuldkalu, kui ka elevantkalu. Ent kui videolõiku hallika uduga hägustati, ujus selle käivitamisel esimesi minema tunduvalt vähem kui elevantkalu. Kuna viimased väiksemaid detaile ei märka, ei pööra nad ka nendele tähelepanu. Maapealsema analoogina ei takista lumetorm neil taamal asuva metsa nägemist.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Science. 
