Titani pinna all peitub ookean
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Titani gravitatsioonivälja ülitäpsed mõõtmised viitavad, et kuu pinna all võib peituda veest koosnev ookean, nagu on mõningate populaarsete teooriate poolt eelnevalt välja pakutud. Ookeani põhjas valitsevad  tingimused ei pruugi siiski elu kultiveerida.   Titan on Saturni suurim kuu. Samuti on selle atmosfäär üks tihedamaid terves Päikesesüsteemis. Saturni ja selle kuudesüsteemi uuriv Cassini satelliit on sellegipoolest suutnud oma käsutuses oleva aparatuuriga selle pinnale rohkem kui ühe pilgu heita. Vaatlused on kinnitanud, et Titani pinnal leiduvad vedelast metaanist ja etaanist koosnevad järved. Asjaolu on pannud astronoome mõtisklema, kust need stabiilselt täiendust saavad. Ühe hüpoteesi kohaselt leidub sügaval kuu pinna all ookean, kus suur osa gaasist lahustunud on. Kuu sisemusse kiikamine on aga keerulisem.   Maal kasutavad seismoloogid selleks seismilisi laineid, ent Titanil on selliste vaatluste tegemine võimatu. Selle asemel tuleb jälgida, kuidas Saturni gravitatsiooniväli armutult kuud regulaarselt pigistab ning moonutab. Nagu paljud teised Päikesesüsteemi kuud, on selle tiirlemis- ja pöörlemisperiood võrdsed – seega on kogu aeg pööratud Saturni poole selle üks ja sama külg. Sama külg kogeb ka pidevalt tugevamaid loodelisi jõude. Kuna Titani orbiit on lisaks kergelt väljalt venitatud, varieerub gravitatsioonivälja tugevus sõltuvalt ka tiirlemisperioodist.   Mida rohkem moonutusi see esile kutsub, seda rohkem tekitab see deformatsioone ka kuu enda gravitatsiooni-väljas. Nende ulatus sõltub omakorda kuu koostisest. Võimalike deformatsioonide maksimaalset ulatust märgitakse Love'i numbritega. Selle määramiseks mõõtis Cassini kuuel möödalennul kuust selle erinevates piirkondades selle gravitatsioonikiirendust. Viimane sai võimalikuks, kuna see mõjutab otseselt ka satellliidi liikumiskiirust. Leitud Love'i number jääb vastava skaala keskkossa. Viimane ei klapi võimalusega, et kuu on seest täielikult tahke või vedel.   Tõenäoliseima võimaluse kohaselt on Titani tuum tahke ja koosneb räniühendidest. Seda ümbritseb kõrge rõhu all olevate jääkihtide vahele surutud globaalse ulatusega veest koosnev ookean. Paraku ei võimalda vaatlused täpselt leida, kui sügav see olla võib. Võrreldes näiteks gaasihiiglase ühe teise kuu Enceladus'e või Jupiteri kuu Europaga, on jääkihi all peituv ookeanipõhi hoopis eluvaenulikum. Loodejõud ei tekita piisavalt soojust kuumaveeallikate moodustumiseks, mis ookeanipõhja anorgaaniliste eluks vajalike komponentidega üle külvaks.    Samas mõjutaks ookean otseselt kuu pinnal valitsevaid tingimusi. Päikese ultraviolettkiirguse tagajärjel moodustub pidevalt Titani atmosfääris leiduvast metaanist keeruka struktuuriga orgaanilisi molekule, mille käigus metaan hävib. Tegelikult võtaks ultraviolettkiirgusel kogu kuu atmosfääris leiduva metaani hävitamiseks vaid tühised kümme miljonit aastat. Seega pidi Titan kuidagi geoloogilises mõistes alles hiljuti oma metaanivarusid täiendama.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Science. 
