Taevatuled ennustavad katastroofe
 Toimeta Jaan-Juhan Oidermaa Kui Päike 17. jaanuaril 1995. aastal Jaapanis Osaka rannikul koitis, olid piirkonna kalurid juba ammu oma päevatööga algust teinud. Ent lootus rutiinsest päevast oli juba oma eos hukule määratud. Ühel hetkel märkasid nad kaugemal rannikul salapärast 100 meetri kõrgust valgusseina, mis kiiresti kaugusesse liikus. Kui see viimaks horisondil olevat kõrgemat mäge tabas, vallandus ootamatu pikselöök. Mõned sekundid hiljem pani äkiline tõusulaine kalapaadi hüplema. Rannikut oli tabanud 6,8 magnituudise võimsusega 'Suur Hanshinini' maavärin.   Hoolimata ulmelisena tunduvast sündmusteahelast ei ole sellised kirjeldused haruldased. Nähtust on mitmel korral jäädvustatud   ka teaduslikemaid meetodeid kasutades, ent selle tekkepõhjused on jäänud saladuslikumaks. Lavale astub Troy Shinbrot, kes harilikult uurib, kuidas erinevad ravimipulbrid tablettides kokku kleepuvad. Impulsi najel otsustas ta läbi viia väikese eksperimendi ning pani peeneks jahvatatud paratsetamooli pulbri aeglaselt pöörlevasse silindrisse. Nagu oodatud, hakkas see anuma servadesse kuhjuma. Ent järsku vallandus sädelahendus.   Hetk hiljem toimus tsentrifuugis miniatuurne laviin – anuma servadesse surutud pulbrikuhjatiste servad olid muutunud liiga järsuks ja põhjustasid varingu. Ilmnev sädelahendus iseeneses ei ole mitte eriti üllatav. Paljudes materjalides nagu näiteks klaasis või jäätükkides tekib nende murdumisel  elektrivool. Kuid füüsikuid hämmastas, et sädelahendus tekkis alati viis sekundit enne laviini enda ilmnemist. Mikroosakeste teineteise lahku tõmbamisel peavad ilmnema mikroskoopilisel tasandil seega mingisugused protsessid, mis eelnevalt elektrivoolu tekitavad.    Shinbrot arvab koos kolleegidega, et sama nähtus tekitas ka eelnevalt kirjeldatud maavärinale eelnenud 'valgus- seina.' Maavärina tõttu kivimites levivate mikromõrade avanemisel ja sulgumisel tekivad positiivselt laetud augud. Kui säärased  'aukude pilved' oma dielektrilist kontrasti säilitades maapinna ja atmosfääri kokkupuute pinnale jõuavad, viib see paratamatult mõnesaja millivoldini küündiva pinnapotentsiaali tekkimiseni. Ent seonduv elektriväli on sellest hoolimata piisavalt tugev, et põhjustada koroona elektrilahendusi või valgusemissioone.  Töörühma läbiviidud katsetes suutsid nad elektrilahenduse ilmnemise põhjal täpselt ennustada, millal varing aset leiab. Analoogia põhjal arvavad nad, et samasugust hoiatusmehhanismi saab rakendada ka mujal. Kuigi katastroofilist sündmust ja sädelahendust lahutav ajavahemik on liialt väike, et inimesi evakueerida, võib see olla piisav, et rakendada ettevaatusabinõusid tundliku elektroonika päästmiseks. Või vähemalt vähendada nende töö hälvetest tingitud kahjude pehmendamiseks.   Kuna ka näiteks sildade ehitamisel kasutatav betoon või elektrijaamade keraamilised turbiinid koosnevad peenikestest osakestest, loodab Shinbrot, et ka nende purunemist saab anomaalse elektrivoolu põhjal ette ennustada. Esmalt plaanib ta uurida, kas väike elektrivool tekib ka jahus või paratsetamooli pulbris leiduvatest osakestest suuremate lahku rebimisel. Kuid hoolimata veenvatest tulemustest tasub rõhutada, et tema poolt nähtud fenomeni ilmnemist ei ole veel teistes laboratooriumites kinnitatud.   Töörühma uurimus ilmus Ameerika Ühendriikide Teadusteakadeemia toimetistes. 
