Keskkonnasaaste paneb lihasööjad taimed putuktoidust loobuma
 Toimetaja Laur Kanger Lämmastikureostus on muutnud Rootsi rabade lihatoidulised taimed mugavaks. Nimelt saavad need nüüd maa seest nii palju lämmastikku, et ei pea enam putukate püüdmisega vaeva nägema, vahendab Physorg.com.  Ümaraleheline huulhein on levinud üle kogu Põhja-Euroopa. Kuna tavaliselt on taime kasvualad võrdlemisi toitainevaesed, tuli neil piisava lämmastikukoguse kätte saamiseks püüda oma kleepuvate lehtedega pisemaid putukaid.  Inimetegevus on aga suurendanud koos vihmaga rabadesse maha sadava lämmastiku hulka, lüües sealse ökosüsteemi sassi.   AjakirjastNew Phytologist selgub, et kergelt reostunud piirkondades said huulheinad 57 protsenti vajalikust lämmastikust putuktoidust. Suurema lämmastikureostusega aladel langes see protsent aga 22-le.  Teadlaste sõnul muudavad taimed nüüd oma lehed vähem kleepuvaks. Nii jääb neile vähem putukaid lõksu. Oma osa on ka värvil. Suurema reostusega soodes ja rabades on huulheinad palju rohelisemad, kui toitainevaestel aladel. Taimede tavapärane punane värv tõmbab arvatavalt putukaid ligi. Teadlased leiavad koguni, et ainuüksi huulheina värvi järgi on juba võimalik öelda, kui suurel määral on nende kasvualaks olev ala saastunud.  Kõnealuses uuringus võtsid teadlased mitmetest Põhja-Rootsi soodest huulheinaproove. Valimisse jäi nii puhtaid kui väga saastunud kasvualasid. Samuti koguti putukaliike, mida huulhein tavaliselt püüab. Kaasa võeti ka samades piirkondades kasvavate sammalde proove, mis loomtoidust lugu ei pea.  Seejärel uuriti, milliseid lämmastiku isotoope neis leidus. Loodusliku päritoluga lämmastik annab teistsuguse isotoopide kombinatsiooni, kui kunstlikul teel tekkinu. Teadlased analüüsisid huulheinataimedes leiduvaid isotoope ja võrdlesid neid putukates ja sammaldes leiduvatega. Selle põhjal tehti kindlaks, kui suurel hulgal olid huulheintest leitud isotoobid pärit saakloomadest ja millisel määral juurte kaudu pinnasest.   Teadlased on oletanud, et taimed lähevad loomtoidule just siis, kui juurte kaudu ei õnnestu küllalt lämmastikku saada. Ometi pole putukate püüdmine sugugi kerge lahendus. Putukate püüdmisele kulub palju energiat. Seepärast on taimed varmad, kui juured vähegi võimaldavad, putuktoidult jälle traditsiooniliste toitumisviiside juurde tagasi pöörduma.  Samas ei saa nad aga oma putuktoidulisust võimaldavatest iseärasustest niisama lihtsalt loobuda. Nõnda saavad nad suurema koguse lämmastikku kui varem. Seetõttu võivad üksikud taimed märkimisväärselt suuremaks paisuda. Teisalt aga huulheinte liik tervikuna ei suuda ikkagi nii hästi lämmastikurikka keskkonnaga kohaneda ning võib seetõttu koguni hävida.  Antud uurimusest selgus, et huulheintes on loomulikku päritolu lämmastiku hulk kahanenud. Seega püüavad taimed ilmselt oma putuktoidulisust võimaldavaid omadusi ohjeldada.  Teadlastel on kavas vaadelda seda nähtust Euroopas laiemalt. Järgmisena võetakse vaatluse alla Suurbritannia sood ja rabad. Seal on olukord massilisema tööstuse tõttu arvatavalt veelgi hullem. Kui Rootsi rabades on aastas hektari kohta talletunud pinnases 1,8 kilogrammi lämmastikku, siis Suurbritannias on see näitaja kohati ligi 30 kilogrammi.
