Arlekiin ritsikvähi salasupervõimetesse saabus selgus
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Singapuri ja USA teadlastest koosnev töörühm on viimaks selgusele jõudnud, kuidas üks India- ja Vaikse Ookeani piirialal elutsevatest evolutsiooni tippteostest, harilikult kuni 18 cm pikkune arlekiin ritsikvähk suudab oma esijäsemeid viibutada üle 80 km/h tunnikiirusega, olles suuteline purustama pakse klaasseinu seejuures ennast vaid minimaalselt kahjustades.   Arlekiin ritsikvähid (Odontodactylus scyllarus) on oma suurusest hoolimata vaieldamatult ühed ookeani võimsamatest kiskjatest. Evolutsioon on jõudnud nende puhul mitmete imetlusväärsete tulemusteni kinkides neile arsenali, milles leiduv ületab inimeste loodud tehnoloogiat rohkem kui ühest küljest. Nende silmaehitus on üks keerukaimatest terves maailmas, võimaldades neil näha korraga pea kõikides suundades, samuti suudavad need registreerida ka infrapuna- ja ultraviolettvalgust ning valguse ringpolarisatsiooni. Ritsikvähkide ründevõimekus on veelgi muljetavaldavam.   Viimaste sõralöök on piisav, et surmata enamik nende rivaalidest. Ritsikvähkide poolt oma tömpidele esijäsemetele antav kiirendus on gravitatsioonikiirendusest üle kümne tuhande korra suurem ning jäseme lõplik liikumiskiirus on vees üle 80 km/h. Sihtmärki tabav energiahulk on võrdne püssikuuli omaga. Sõra ees moodustuva lööklaine tõttu tekkiv alarõhk on lisaks piisav, et vett toatemperatuuril keema ajada ning veelgi hävitustööd külvata. Ent sellele kõigele vaatamata jäävad ritsikvähi enda sõrad terveks ja on valmis uue tapatalgu korraldamiseks.   Imetlusväärne võime on teadlaskonnale juba pikka aega mõtlemisainet pakkunud. Singapuri ja USA teadlastest koosnenud töörühm asus fenomeni saladusele jälile jõudmiseks rakendama kõiki nende käsutuses olnud meetodeid, sealhulgas elektronmikroskoopiat, röntgenkiirte mikrotomograafiat, sünkrotoni difraktsiooni ja hajuvat röntgenkiirte spektroskoopiat. Selgus, et arlekiin ritsikvähi sõrg koosneb kolmest erinevate omadustega materjalist. Nende õige kombinatsioon kindlustab lisaks löögijõule, et sõrg saab minimaalselt kahjustada.   Seda katab kristalne kaltsiumfosfaadist 60 µm paksune keraamiline materjal, mis eraldiseisvana ei oleks väga vastupidav. Vaatamata võimele taluda kuni nelja gigapaskali suurust rõhku mõraneks see äärmiselt kiirelt. Selle taha on seega moodustunud polüsahhariid kitiinist kaitse. Samast materjalist koosneb enamike vähiliste välis-skelett. Iga järgnev kitiinkiudude kiht asetseb eelmise suhtes väikese nurga all, mis aitab vältida materjalis mõrade levimist. Iga kihi vaheline ruum on täidetud suvalise asetusega mineraalidega. Sõrga hoiavad äärtest koos teistsuguse asetusega kitiinkiud.   Seega ilmnevad inimeste luude ja arlekiin ritsikvähi muljetavaldava relva vahel põhimõttelised erinevused. Esimesed suudavad taluda küll märkimisväärset survet ja vältida maksimaalselt nende mõranemist, ent vaid teatud kriitilise piirini. Sellest alates puruneb luu tervikuna. Ritsikvähi sõrgades seevastu tekivad küll miniatuursed mõrad, ent need ei levi kuigi kaugele – tervikuna jääb struktuur terveks. Samuti muutub sõra elastsusmoodul vastavalt selle sügavusele. Viimase tulemusena peegeldatakse osa kokkupõrkel vallanduvast energiast tagasi sõra pinnale.   Uurimistööst on tõenäoliselt kasu uute soomusmaterjalide disainimisel. Nii suudab sõrga kattev keraamiline materjal taluda suuremat rõhku, kui inimeste loodud ränikarbiidist või tsirkooniumdioksiidist koosnevad materjalid. Viimaste valmistamine nõuab 1500 kraadist kuumust, mil ritsikvähk suudab oma kaitsekihti sünteesida toatemperatuuril.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Science . 
