Maad tabas seletamatu osakestevoog
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Kahe Jaapani seedripuu aastaringide analüüs viitab, et veidi rohkem kui 1200 aastat tagasi tabas Maad intensiivne kõrge energiaga osakestevoog tõstes atmosfääris leiduva radiosüsinikku C-14 hulka 1,2% võrra, mis on selle looduslikust variatsioonist kordades suurem. Teoreetiline raamistik nähtusele seletust pakkuda ei suuda.   Maad pommitatakse pidevalt kosmiliste kiirtega – suurel kiirusel liikuvate laetud osakeste voogudega. Ülaatmosfääris leiduvate aatomitega kokkupõrgates vabanevad neutronid, mis omakorda lämmastik-14 aatomitega põrkuvad. Saaduse ebastabiilsuse tõttu muundub see radiosüsinik-14'ks, protsessi käigus moodustub seejuures veel üks vesiniku aatom. Ilma pideva uue radiosüsiniku tekketa muutuks näiteks nooremate, kuni 60 000 aasta vanuste arheoloogiliste leidude täpne dateerimine tunduvalt raskemaks kui mitte suisa võimatuks.   Harilikult on selle hulk atmosfääris pea konstantne. Radiosüsinikku laguneb sama palju, kui juurde tekib. Isotoobi hulka saab mõjutada vaid päikeseaktiivsus või läheduses toimuvad supernoovaplahvatused. Peamiselt puudes leiduva radiosüsinikku hulga määramisel leitud ajalise vastavuse parimaks resolutsiooniks on umbes viis aastat. Viimase kümne tuhande aasta jooksul on C-14 hulk kümne aastase perioodi vältel üle 0,03% kasvanud vaid kolmel korral. Nagoya ülikooli töörühm eesotsas Fusa Miyake'ga otsustas ühte perioodi seedrite aastaringide põhjal täpsemalt uurida.   Analüüs oli üllatav. Aastatel 774-775 kasvas C-14 hulk atmosfääris 1,2%, mis on selle tavapärasest variatsioonist ligikaudu 20 korda suurem. Radiosüsiniku hulga nii suur kasv nii lühikese ajaperioodi vältel kujutab endas probleemi. Supernoovaplahvatus, mis oleks piisavalt energeetilisi gammakiiri Maa suunas teele saatnud, oleks olnud nähtav ka päevasel ajal. Selliste anomaaliate ilmnemist on aga kroonikates teistel juhtudel äärmiselt selgelt kirjeldatud. Lisaks oleks nii võimsa plahvatuse järelkaja endiselt röntgen- ja raadioteleskoopide poolt leitav.   Alternatiivne seletus on veelgi võimatum. Päikesetorm, mis oleks Maa suunas piisava koguse prootoneid paisanud, oleks olnud äärmisel juhul elu jaoks surmav. Kiirgusvoog oleks osoonikihi tõenäoliselt hävitanud. Samuti oleks positiivselt laetud osakesed vallandanud pea kogu maailmas nähtava virmalistetormi. Radiosüsiniku hulga tõus sobituks praegusesse raamistikku, kui päikesekrooni massipurskel vallanduv elektromagnetkiirguse voog ei oleks alati nii intensiivne, kui seni arvatud.   Hüpoteesi tõestaks näiteks Lähis-Ida või Hiina astronoomide poolt tehtud ülestähendused. Samuti plaanib töörühm uurida teiste ajaperioodi uurimiseks sobiva poolestusajaga radioaktiivsete isotoopide hulga muutust.    Töörühma uurimus ilmus ajakirjasNature. 
