Kus ja kuidas Veenuse üleminekut jälgida?
 Taevakehade vastastikune asend on inimesi huvitanud iidsetest aegadest peale. Tähetargad on planeetide liikumist jälginud aastatuhandeid ning teinud nende kohtumistest kõikvõimalikke järeldusi. Seda, et neid kohtumisi saab ette ennustada, teadsid juba vanad babüloonlased.   Kohtumisi endid nimetatakse erinevalt. Üldnimeks on "ühendus," mis tähendab, et taevakehad asuvad Maalt vaadatuna enam-vähem ühes suunas. Ühenduse ajamomendi määrab hetk, kus nende vaheline kaugus taevavõlvil on kõige väiksem. Ühendus on seda haruldasem, mida väiksem on see minimaalne kaugus. Kui kaugus on väiksem taevakeha läbimõõdust, satuvad nad taevas “teineteise peale” ja seda nimetatakse kas “kattumiseks” (suurem taevakeha on vaatlejale lähemal ja varjab teise täielikult) või “üleminekuks” (lähemal olev väiksem taevakeha projekteerub suurema pinnale), kirjutab Jaak Jaaniste Astronoomia.ee's   Planeetide ja Kuu kokkusaamised Päikesega toimuvad kindla ajavahemiku tagant, mida nimetatakse sünoodiliseks perioodiks ('synodos' tähendab kreeka keeles kohtumist). Perioodid on erinevad:    Kuu – 29.5 päeva  	   Merkuur – 116 päeva ehk 0.32 	aastat  	   Veenus – 584 päeva ehk 1.6 	aastat  	   Marss – 780 päeva ehk 2.14 	aastat  	   Jupiter – 399 päeva  	   Saturn – 378 päeva  	   Uraan – 369.7 päeva  	   Neptuun – 367.5 päeva  	   Siseplaneetidel – Merkuuril ja Veenusel – on kaks ühendust: “alumine”, kui planeet asub Päikese ees ning “ülemine,” kui planeet asub Päikese taga. Välisplaneetidel on olemas vaid ülemine, Maa ja Päikese vahele ei saa nad kuidagi sattuda. Et planeet taevas Päikesele “pihta saaks,” peab olema täidetud veel üks tingimus: kohtumise hetkel ei tohi ta olla ekliptikast (Päikese näiv tee tähistaevas) kaugemal kui pool Päikese läbimõõtu ehk 16 kaareminutit. See on väga väike number, tunduvalt väiksem kui planeediorbiitide kalle Maa orbiidi tasandi suhtes (Merkuur 7 kraadi, Veenus 3°24′ ). Alumises ühenduses on (Maalt vaadatuna) planeedi kaugus ekliptikast veelgi suurem, ulatudes Veenuse korral peaaegu 9 kraadini (vt. joonist).   Veenuse nurkkaugus Päikesest alumises ühenduses (näidatud on suurim võimalikest). Pildilt on näha, et mida lähemal on Veenus tõususõlmele (Maa on seal 6. detsembril!) või veerusõlmele (7. juunil), st. kohtadele, kus orbiitide tasandid lõikuvad, seda lähemale tuleb Veenus taevavõlvil Päikesele. Kui kaugus on väiksem kui eelpool nimetatud 16 kaareminutit, tekibki üleminek Päikese kettast. Just see leiab aset 6. juunil 2012. Järgmise juunikuise ühenduse (4. juuni 2020) ajal on aga Veenusel veerusõlmeni veel kolm päeva tulla. Maaga kohtumisel on ta ekliptikast liig palju ülalpool… ja läheb Päikesest mööda.   Nüüd peaks olema selge, miks on üleminekud nii haruldased. Veenuse sünoodiline periood on pikk, ajavahemik, mille jooksul üleminek võimalik, aga väike. Püüame hinnata ülemineku tõenäosust, jagades need kuus päeva, mil üleminek võimalik, sünoodilise perioodi ehk 584 päevaga. Kummagi sõlme jaoks saame tõenäosuse 1/97, mis tähendab, et üleminek leiab aset iga 49 sünoodilise perioodi ehk 80 Maa-aasta tagant.   Nagu alati, erineb tegelikkus mõnevõrra sellest statistilisest variandist. Maa ja Veenuse tiirlemisperioodid on kooskõlalised: iga kaheksa aastaga teeb Veenus täpselt 13 tiiru ümber Päikese ja selle aja sisse jääb 5 alumist ühendust. Sellist kooskõlastatud liikumist nimetatakse tiirlemisresonantsiks ning see on suurte naaberplaneetide juures tavaline. Näiteks teeb Jupiter 5 tiiru täpselt sama ajaga, mis kulub tema naabril Saturnil kahe tiiru tegemiseks.   Tulemuseks on see, et iga 243 Maa-aasta kohta tuleb neli üleminekut, mis toimuvad paarikaupa, kaheksa-aastase vahega. Kuna orbiidid on piklikud, kestab Maa minek Veenuse veerusõlmest tõususõlme poolteist päeva vähem ning sellele vastav üleminekute ajavahemik on 105 aastat – kahe kaheksa-aastase tsükli võrra väiksem kui järgmine intervall.   Mida veel lisada? Vast seda, et Maa elanike seisukohalt on üleminekute jaotus demokraatlik: suviseid üleminekuid näeb paremini põhjapoolkera, talviseid lõunapoolkera. Et vahe ühe paari üleminekute vahel on 2,5 päeva lühem kui kaks aastat, langeb üks neist Maa päevapoolele alati idapoolkerale, teine läänepoolkerale. Tänavu on siis “lääne-põhja” üleminek, 2004. aastal oli “ida-põhja” üleminek. Järgmised üleminekud aastatel 2117 ja 2125 on aga lõunapoolkera omad. Järgmine “ida-põhja”, st. Euraasia-üleminek tuleb alles 235 aasta pärast, 11. juunil 2247.    Eelmine toimus 1761. aastal ning seda vaatlesid sellised mineviku suurkujud, nagu Wargentin, Lalande, Leiden, Lomonossov… Aga näha… pole õieti nagu midagi. Põhiline on ikka teadmine, et ükski praegu elav inimene seda vaatepilti enam näha ei saa. Piki päikeseketast roomab tume täpp, nii väike, et teda palja silmaga näha on vähe lootust. Aga juba väikesest binoklist piisab. Muidugi, valgust tuleb tugevasti nõrgendada. Filtriks kõlbab nii mustaks säritatud fotofilm kui tahmaklaas, väga hästi toimib ümbrisest välja võetud floppy-ketas. Läbi viietollise ketta saab vaada mõlema silmaga, binokli või teleskoobiga vaatlemiseks on parem muretseda spetsiaalne filter ja see kindlasti objektiivi ette kinnitada.   Vaatame ja pildistame Loodetavasti on ilm 6. juunil ilus. Vaatluseks on vaja vara üles tõusta: üleminek algab juba enne päikesetõusu (Tartus kell 4:11) ja lõpeb kell 7:54 (kohalik suveaeg). Kogu selle aja on Veenuse tume ring päikesekettal nähtaval ning pole hirmu, et mõni “juhuslik pilv” sündmuse ära rikub. Kui kirdetaevas selge, võib veenust tõusva Päikese taustal ka palja silmaga vaadata. Ja pildid peaks vägevad tulema.   Keda huvitab tõsisem vaatlus, võib võtta ühendust ülemaailmse programmiga VT-2012. Kuis ja kunas, leiate võrgulehelt. Juuresoleva pildi võib igaüks endale oma kodukoha tarbeks joonistada, kasutades “ülemineku-kalkulaatorit.“ Vaatlusmeetoditest on kõige ohutum projektsioonimeetod. Vene päritolu kooliteleskoopidel on kaasas spetsiaalne päikese-ekraan, kuhu Päikese kujutis läbi okulaari projekteeritakse. Sama saab teha suvalise pikksilma või binokli abil, tuleb vaid leida võimalus vaatlusriista ja ekraani kinnitamiseks.   Pildistada soovitaksin samuti mitte Päikest ennast, vaid tema projekteeritud kujutist. Kui võimalik, märkige üles Päikese orientatsioon fotol (suund horisondile) ja kellaaeg. Selliseid fotosid ootame ka Tartu Tähetorni võrguajakirjale “Vaatleja” ja Astrofotograafia foorumisse.    Avalikud vaatlused toimuvad:   Tallinnas	astronoomiahuviliste ühenduse Ridamus'e juhtimisel Tallinna 	Linnahalli promenaadil kolmapäeval, 6. juunil kella neljast kuni 	kella kaheksani.   Tartus	kell 4:11 toomkiriku põhjatornis ning kell 6:00 Tartu tähetornis. 	Vaatlus lõppeb kell 8:00.     Lisaks võib üleminekut jälgida interneti vahendusel. Põhjaliku nimekirja vaatluskohtadest leiab Space.com võrgulehel. 
