DNA-origami pöördub tagasi juurte juurde
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Harvardi ülikooli teadlased eesotsas molekulaarsüsteemide inseneri Peng Yin'iga on suutnud tõestada, et lühemaid DNA-lõike saab panna kerge vaevaga kombineeruma suuremateks struktuurideks sillutades teed DNA'st koosnevate nanomasinate võidukäigule.   DNA on oma omadustelt pea kõikide keemikute unistuste polümeer. Selle korduvate nukleotiidi ridade komplementaarsus muudab sellega töötamise äärmiselt lihtsakoeliseks. Igale lämmastikalusest nukleotiidi 'tähele' vastab teine kindel nukleotiid, millega see äärmiselt aldis uusi sidemeid looma on. Seega saab kindlas järjestuses olevaid üksikuid DNA molekule panna võtma teadlaste jaoks just parasjagu sobivat vormi. See on eriti kasulik nanoinseneerias, kuna DNA külge saab haakida ka teisi parasjagu vajalikke molekuliderühmi.   Pärilikkusmaterjali poolt pakutavaid võimalusi hakati uurima juba 1980. aastatel, kuid toonane progress oli aeglane. Nanoinsenerid ehitasid neid huvitavaid keerulisemaid struktuure otseses mõttes molekulhaaval. Ükski kasutatud DNA-lõik ei koosnenud rohkem kui 150 nukleotiidist. Soovitud struktuurini jõudmine võis võtta mitmeid kuid. Läbimurre saabus 2004-05. aastal, mil Paul Rothemund töötas välja DNA-origamiks kutsutava meetodi. Masinate poolt sünteesitavate DNA lõikude asemel hakkas ta kasutama juba looduslikult esinevate viiruste DNA'd. Rothemund leidis, et DNA voltimisel on võimalik kasutada samast materjalist lühemaid 16-nukleotiidiga lõike klambritena, mis 'murdekohti' fikseerivad. Meetodit rakendades suutis ta 2006. aastaks vormida 7000 lämmastik- aluse paari pikkusest viiruse M13 DNA-ahelast naerunäo. Sellest ajast saadik on nanoinseneerias lähenemisviisi lihtsuse tõttu kasutatud just seda meetodit. Suure hulga viiruste DNA-järjestus on teada, mis teeb soovitud struktuuride konstrueerimiseks sobivate lõikude leidmise lihtsaks. Mõnda see siiski ei rahuldanud.   Väiksemad DNA-moodulid moodustavad suurema ristküliku. Logaritmilisel skaalal on toodud moodulite mass. B.Wei et al./Nature Murdekohtade fikseerimiseks kasutavad 'klambrid' on unikaalsed - pea iga uue struktuuri jaoks tuleb sünteesida uus komplekt, mis läheb maksma umbes 800 eurot. Seega otsustasid Harvardi ülikooli teadlased eesotsas Peng Yin'iga pöörduda tagasi juurte juurde ning hakata uuesti kasutama lühikesi DNA-lõike. Töörühm sünteesis 42-tähelistest DNA-lõikudest koosneva universaalse komplekti, milles moodustab iga lõik üksiku ristküliku. Neid omakorda on võimalik panna haakuma sobiva järjestusega naabermolekulidega. Iga ristkülik käitub väikese pikslina.   Oma lihtsaimas konfiguratsioonis moodustub moodulitest nende kokkusegamisel 64x103 nm mõõtmetega suurem ristkülik. Teatud väiksemate ristkülikute komplektist välja jätmisel moodustuvad samas keerulisema kujuga struktuurid. Strateegiat rakendades suutsid teadlased panna need kombineeruma 107 erinevaks kahemõõtmeliseks kujundiks, muuhulgas ladina tähestiku tähtedeks, araabia numbriteks ja hiina hieroglüüfideks. Meetod ei ole ideaalne – soovitud struktuur tekib 12-17% juhtudest. Selline saagikus on siiski valdkonnas vastuvõetav.  Erinevate eesmärgiks seatud kujundite moodustumise saagikus on erinev. B. Wei et. al/Nature  Meetodi edukus pakub teadlastele isegi tõsist peamurdmist. Seni on arvatud, et lühemate DNA-lõikude kokku- segamisel haakuvad teineteisega soovitud lõigud suhteliselt harva. Algselt kavandatud struktuurid ei teki kas üldse või jäävad poolikuks. Autorite sõnul võib vaadeldu põhjuseks olla keemiliste sidemete moodustumise ajastus. Juhul, kui suudetaks tõestada, et sama kehtib ka sünteetilise DNA puhul, võiks meetodit kasutada nanoseadmete ehitamisel, millega rakkudesse ravimeid või sensoreid toimetada.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature. 
