Leiti tõendeid iidsel Šotimaal kasutatud  seni tundmata kirjakeelest
 Toimetas Laur Kanger Iidsed šotlased on jätnud endast maha nikerdustega kivitahvlid, mis talletavad kunagiste pikti hõimude kirjakeelt. Tegemist on rauaajast pärit keelevaraga, mida kasutati seal ilmselt aastatel 300-843, vahendab Discoverynews.  Peente graveeringutega kivitahvleid tunti kui pikti kive, mida seostati seni pigem vappide kui kirja kujutamisega. 735. aastal surnud munk ja ajaloolane Bede on kirjutanud, et tol ajal kõneldi briti saarel nelja keelt: briti, pikti, šoti ja inglise.   Exteri ülikooli teadlsed uurisid lähemalt mõnesaja pikti kivi graveeringuid. Seejuures kasutati ka vastava arvutiprogrammi abi, mis analüüsis kujutiste juures esinevaid seaduspärasid.  Saadud andmeid võrreldi juba tuntud kirjakeeltega nagu egiptuse hieroglüüfid, hiina- ja ka ladinakeel, anglosaksi ja iidne iiri ja vana uelsi keel. Kuigi pikti kividel kujutatu ei sobinud ühegagi neist, jäid teadlased ometi endale kindlaks, et tegemist on kujutistega, mis põhinevad suuliselt kasutataval keelel.  Kirjakeel esineb peamiselt kahel kujul. On olemas leksikograafiline keel, mis kujutab silpidena väga lähedaselt seda, mida kõnes kuuleme. Teine tüüp on semasiograafiline, mis ei püüa kõne järele aimata. Pigem on tegu sümbolitega, mis püüavad loo sisu edasi anda, kuid pole seejuures jäädvustatud lineaarses järjekorras.  Pikti kividel seisvat kirja pole teadlased veel dešifreerida suutnud. Seal kujutatakse nii koera pead, hobuseid, peegleid, relvi, kamme kui riste. Hilisematel kividel on näha ka keldi sõlmi.  Toronto ülikooli professor Paul Bouissac, kes on maailmas üks tunnustatumaid  märgiteadlasi, tõdeb, et on siiski üsna küsitav, kas pikti kividel kujutatud sümbolid kätkevad ikka mingit infot, millel oli ka suuline vorm. Tema sõnul tuleb oletatava kirja lahti muukimiseks jääda lootma, et kunagi leitakse pikti vaste Rosetta kivile, mis aitas omal ajal saada selgust egiptuse hieroglüüfide süsteemis. Jääb aga küsimus, kas selline kivi ikka on olemas. Pikti kividel seisva võimaliku kirjakeele iseärasusi avati ajakirjas Proceedings of the Royal Society A ilmunud artiklis. 
