Superpursked ilmnevad ka Päikese-sarnastel tähtedel
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Astronoomid on Kepleri kosmoseteleskoopi kasutades registreerinud kaugetel tähtedel 365 superpurset, mille käigus vabanev energiahulk oli kümme kuni kümme tuhat korda suurem, kui kurikuulsa 1859. aastal maailma vapustanud Carringtoni sündmuse oma. Statistika kohaselt võivad superpursked aset leida 0,2% Päikese-sarnastel tähtedel.   Päikesekrooni massipursked ilmnevad, kui päikeseplekkide kohal olevad magnetvälja silmused tähe pinna liikumise tõttu teineteisele liialt lähedale triivivad. Nende põimumisega kaasneb magnetvälja energia plahvatuslik vabanemine. Avakosmosesse paisatakse ülienergeetiliste osakeste kaskaad. Päikese võimsaim registreeritud massipurse leidis aset 1. septembril 1859. aastal. Maad tabanud laetud osakesed tekitasid virmalisi üle kogu maailma ning koormasid üle toonased telegraafiliinid. Tänasele tehnoloogia-põhisele maailmale mõjuks selline purse hukatuslikult. Ent astronoomid on juba tükk aega täheldanud, et teistel tähtedel võivad pursked olla veel tuhandeid kordi võimsaimad.   Head statistikat siiski nende ilmnemise kohta veel kogutud ei ole. Massipursete registreerimine on olnud pigem hea kokkusattumuse tagajärg. See on hakanud aga tänu Kepleri kosmoseteleskoobile muutuma. Maisemaks muudab selliseid vaatlusi asjaolu, et suur hulk selle poolt jälgitavatest tähtedest on Päikese-sarnased. Rahvusvaheline töörühm eesotsas Hiroyuki Maehara'ga Tokyo ülikoolist seega otsustas pursete otsimiseks analüüsida satelliidi esimesel 120 vaatluspäeval kogutud andmeid.   Planeediotsijana tuntust kogunud teleskoop märkas 83 000 Päikese-sarnasel tähel 148 purset, mille käigus vabanev energia oli Carringtoni sündmusest 10-10 000 korda suurem. Protsentuaalselt leidsid superpursked aset 0,2% tähtedel. Enamiku nendest moodustasid noored ja kiiresti pöörlevad tähed, mille pöörlemisperiood oli alla kümne päeva ehk Päikese omast rohkem kui kaks korda lühema. Vaatlused on ootustega kooskõlas. Noortel tähtedel on rohkem magnetilist energiat - magnetväljad tekivad tähe ioonide konvektsioonil, mis moodustavad meridionaalhoovusi.   Ent 25% Päikese-sarnaste tähtede pöörlemisperiood oli märksa pikem ning võrreldav Päikese omaga. Juhtiva teooria kohaselt saavad sellisel juhul superpursked tekkida, kui selle ümber tiirleb kuuma-Jupiteri klassi planeet. Viimane käituks vahelülina, mis ühendaks teineteisest kaugemal asuvast päikeseplekist väljaulatuvad magnet- silmused.  Planeediotsija on aga selle klassi planeetide otsimise lõpetanud ning ei ole märganud ühegi 148 vaadeldud tähe ümber selliseid planeete tiirlevat. See sunnib astrofüüsikuid nähtusele uut alusraamistiku otsima.   Täht peab kuidagi saama sellise sündmuse ilmnemiseks piisavalt magnetilist energiat talletada.Kuuma-Jupiteri teooria ühe autori, Brad Schaefer'i sõnul vajab praegune teooria lihtsalt veidi kohendamist. Gaasihiiu rolli võivad täita ka kivised planeedid, viimaseid Kepleri planeediotsija tähele nii lähedal tiireldes avastada ei suudaks. Seega vähemalt sellise selgituse alusel Päikesel superpurskeid enam tekkida ei saaks – Merkuur tiirleb selleks liialt kaugel. Samas võisid ülienergeetilised massipursked aset leida Päikese noorusaegadel.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjasNature. 
