Bakteriofaag muundub elektrigeneraatoriks
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa California ülikooli nanotehnoloogid on leidnud viisi piesoelektrilist efekti ära kasutades geneetiliselt muundatud viiruste miniatuurseks elektri- generaatoriks muutmiseks, viirustele mehaanilist survet rakendades on võimalik toota piisavalt palju elektrit väikese vedelkristallekraani energia varustamiseks.   Seadeldistes, mis võimaldavad mehaanilist energiat elektrienergiaks muuta, pole midagi uut. Seda võimaldav piesoelektriline efekt avastati juba 1880 aastal. Piesoelektrilistes materjalides on molekulide ühe külje positiivne laeng suurem kui teise. Tavaolekus on need materjalides reastunud korduva reana, kus positiivne pool on suunatud ühes ning negatiivne vastupidises suunas. Materjali kokku- pressimisel kasvab selle polaarsus  ning tekib elektrivool, mida kasutada võimalik on. Selliste materjalide hulka kuuluvad teatud tüüpi kristallid ning – DNA ja mõningad valgud.   Tänaseks kasutatakse piesoelektrilisi materjale pea kõikjal alates tulemasinatest lõpetades skaneerivate tunnelmikroskoopidega. Ent suures osas kasutatakse efekti rakendavates generaatorites vastava materjalina keraamilist tina-tsirkonaat-titanaati, mis on aga mürgine. Vähem toksilised alternatiivid on kallid. California ülikooli nanotehnoloogid otsustasid seega abi otsida elava ja eluta piirimailt. Relvastatud teadmisega, et DNA ja mõned proteiinid, mida baktereid oma ehituses kasutavad, on piesoelektrilised alustasid nad süstemaatilisi otsinguid.   Bakteriofaag M13 ehitus ning laengujaotus. Nature Nanotechnology Viimaks sõelusid nad välja M13'ks kutsuva bakteriofaagi, mille pärilikkusmaterjali katvas kihis on piesoelektrilisi molekule hinnnaguliselt 2700. Pärast efekti olemasolu kinnitamist asusid nad faagi vajalikke omadusi paremaks muutma. Selleks lisasid nad molekulide ühte otsa neli negatiivselt laetud aminohapet, mis efekti võimendaksid. Katseeksitusmeetodit rakendades leidsid nad samas, et tugevaim on efekt, kui üksteise otsas on 20 üksikut viiruse- kihti. Eelpool välja selgitatut arvesse võttes ehitasid nad viimaks ühe ruutsentimeetrise pindalaga generaatori.   Viimaks paigutasid nad selle kuldjuhtmete vahele ja ühendasid vooluringi vedelkristallekraani. Viirusgeneraatorile survet avaldades mõõtsid nad voolutugevuseks kuus nanoamprit ning potentsiaalide vaheks 400 mV. Seega on faagipõhise seadeldise pinge umbes neljandik tavakäibes olevast AAA patareist. Teadlasterühm loodab, et üksikute generaatorite kombineerimisel on võimalik näitajaid tõsta piisavalt, et neid mikroelektroonikas rakendada saaks. Tehnoloogia kasuks räägib masstootmise võimalus, viirused kombineeruvad õhukesteks liistakuteks iseseisvalt.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas  Nature Nanotechnology. 
