Kirjandusliku tegelaskujuga samastumine võib mõjutada käitumist ka päris elus
Toimetas Astra KallasmaaHästi jutustatud lugu haarab lugeja endasse, kannab ta reaalsusest väljamõeldud maailma ja kostitab teda uute mõtete ja tundmustega. Nii teeb lugeja alateadliku sammu suurema mõistmise ja avardunud maailmavaate suunas. Kuid kas selline lugemiselamus, kus lugeja koges empaatilist samastumist loo peategelasega, võib muuta lugeja suhtumist ja mõjutada tema käitumist ka mitu päeva hiljem? Teadlased ütlevad, et see on väga tõenäoline. Ohio ülikoolist pärinev uurimistöö viitab, et inimesed, kes kaotavad end lugedes väljamõeldud maailma ja samastuvad kirjandusliku tegelasega, võivad lasta end loetust nõnda mõjutada, et käituvad loos kirjeldatud inimesega sarnaselt.  Teadlased viisid läbi mitmeid eksperimente, mille tulemusel nad leidsid, et kirjandusliku tegelasega samastumine võib küll ajutiselt, kuid siiski reaalselt suunata inimese mõtteid ja käitumist. Näiteks ühes eksperimendis anti üliõpilastele  paar päeva enne presidendi valimisi lugeda kirjutis tudengist, kes mitmete takistuste kiuste jõuab lõpuks valimisjaoskonda valima. Eksperiment näitas, et tudengid, kes lugesid kirjatükki, kus lugu oli jutustatud minavormis ja tegelane käis nendega samas ülikoolis, näitasid mitu päeva hiljem valima minnes üles suuremat aktiivsust. Sellise loo lugemisel samastusid tudengid kirjandusliku tegelasega kõige enam ning sellest grupist osales reaalsetel valimistel 65%. Samas tudengeist, kes lugesid lugu üliõpilasest, kes käis mõnes teises ülikoolis ja kelle teekond valimisjaoskonda oli kirja pandud kolmandas isikus, läks valima kõigest 29%. Kuid kui inimesed samastuvad suuremal määral endaga sarnaste inimeste kogemusi lugedes, siis mis juhtub, kui lugeja saab alles loo lõpus teada tema ja loo tegelase vahelistest suurtest erinevustest? Ühest teisest eksperimendist õppisid teadlased, et loo alguses tegelasega samastunud tudengid suhtusid loo lõpus selgunud uude informatsiooni tegelase homoseksuaalsusest, hoopis leebemalt. Samas kui tudengid, kes lugesid teksti, milles oli kohe alguses kirjutatud tegelase homoseksuaalsusest, ei samastunud tegelasega ning hindasid kirjeldatud karakterit suuremal määral stereotüüpidest lähtuvalt. Sarnased tulemused saadi ka eksperimentides, kus loo tegelane oli mustanahaline. Uuringu kaasautori Lisa Libby sõnul on enese mina lugemise käigus kaotamine väga võimas ja tähenduslik protsess, millest inimesed ise sageli teadlikud ei ole. Käitumise  muutumisele ja stereotüüpidest vabanemisele aitab väga tugevalt kaasa just iseenda kaotamine lugemisprotsessis. Kui lugeja lugemise ajal enda minapildist tugevasti kinni hoiab, siis samastumist loo tegelasega ei toimu ja mõju käitumisele ja mõttemallidele oluliselt ei avaldu. Nii-öelda enesekaotust võib takistada näiteks lugemine ruumis, kus inimene end pidevalt suurest peeglist näha võib. "Mida rohkem sulle su enda identiteeti meelde tuletatakse, seda väiksema tõenäosusega suudad sa tegelaskuju identiteediga samastuda," selgitas uurimistööd juhtinud Geoff Kaufman. Vaata veel: 'Losing Yourself' in a Fictional Character Can Affect Your Real Life (ScienceDaily)
