Tulevikus loobutakse televiisoritest, kuid mitte televisioonist?
 Televisioon ei saa jääda televisiooniks nagu me seda teame, sest värskeimate andmetealusel laetakse Youtube’i ühe kuu jooksul rohkem videomaterjali kui kolm USA suurimat telejaama tootsid kuuekümne aasta jooksul kokku. Kuid erinevalt ajalehtede tumeda tuleviku kuulutustest ei reeda  televisioon taandumise märke. Pigem paistab telejaamu juurde sündivat.  Värskeima USA teleturu reitinguid koostava Nielseni uuringu järgivaatab tüüpiline ameeriklane päevas keskmiselt viis tundi videomaterjali. Sellest 98% vaadatakse televiisori ekraanilt. Nielseni videomaterjali vaatamise andmekogusse kuuluvad lisaks õhu ja kaablieetri vahendusel levivale telepildile ka videokaamerad, DVD mängijad, mängukonsoolid ja digitaalsed saadete talletusseadmed. Paraku ei kajasta Nielseni andmed arvutiekraanilt vaadatud liikuva pildi osakaalu, kõneleb Kristjan Port saates Portaal.    Nagu aastalõpu alkoholi tarbimise statistika tekitab jõuetuse tunde, kuna sul on keskmise kodaniku norm veel täitmata, tundub ka  päevas ärkvelolekuajast viie tunni panustamine peamiselt telereklaami kogemisele tõelise väljakutsena. Õigustatult sünnib küsimus, millal tarbitakse ära Youtube’i materjal? Võimalik, et vastus asub samas kohas, kus televiisorgi. See tähendab, et telekas käib ja telemonitooringu masina subjekt istub paari meetri kaugusel sohvas. Kõik tundub esmapilgul traditsiooniline. Ainut, et nn. televaataja tegutseb samal ajal oma süle- või tahvelarvuti sõrmitsemisega.  Väidetavalt on Nielsen siiski alates eelmisest aastast märganud jätkuvalt ja arvutirevolutsiooni kiuste kasvanud televiisori vaatamises esimest pisikest langust. See on umbes poolteist minutit päeva kohta, ehk kolmveerand tundi kuus, mille ameeriklased olevat telekaajast ohverdanud kas vaesuse või arvuti tõttu. Kurjade ennustuste kiuste endiselt elujõulise televisiooni ohvriks võibolla saabki olema vaid televiisor. Mõnedearvamustejärgi hakkab seinal olevat televiisorit asendama mõni ilus pilt. Selles osas sarnaneb televiisori saatus palju vanema ja tänaseks kadunud nähtusega, milleks on õhtusöök.  Vanasti oli õhtusöök puht praktiliselt, aga ka emotsionaalselt püha sündmus, mida pidi kaua ette valmistama, et siis ühes koos kogu perega see ära tarbida. Toona polnud õhtusele keha energia ja aine varude laadimisele alternatiivi. Täna tarbib igaüks õhtused palad erineval ajal, erineva sisuga ja erinevas kohas ning kulutab selle peale kokku umbes veerand tundi. Mõnes kodus pole enam õhtusöögiks vajalikku nõudekomplekti. Täiesti võimalik, et sama saatus terendab ka televiisorile, sest kogu perega koos väheste teleprogrammide seast huvitava ootamine on asendunud metsikult vohava programmidžungliga. Tänane videomaterjali paljusus loob valikuid, mis praktiliselt  sunnivad seda individuaalselt tarbima. Individuaalne tarbimine toimub läbi individuaalsete ekraanide. Need ekraanid peavad olema kaasaskantavad ja interaktiivsed. Just sellised tahvelarvutilaadsed, rohkem tarbimise kui sisu loomise vahendid.  Vaatamise viisi muutmine hakkab kindlasti muutma ka televisiooni sisu. Välja arvatud üks aspekt. See on reklaam. Ilma kaupu müümata poleks lihtsalt saateid. Youtube’i näiline „tasuta“ looming siin suurt midagi ei muuda, kuna seegi masin elatub reklaamist. Ja siit tõstatub küsimus – kes suudab ühe kuuga ära tarbida videomaterjali, mis vastab suure riigi suurte telejaamade kuuekümne aasta toodangule? Veelgi olulisem küsimus – kui palju on selle loomingulise mahu elus hoidmiseks vaja suurendada reklaami tarbimist? Ning lõpuks – millal inimesed magavad ja tööl käivad? 
