Kohvitassi disainerid füüsikast ei hoolinud
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Vedelike dünaamikat uurivad füüsikud California ülikoolist on jõudnud selgusele, miks kohv tüüpilistel juhtudel nii aldis maha loksuma on – tüüpilise kohvitassi mõõtmetest tingitud kohvi omavõnkesagedus langeb kokku inimese käimisest tingitud tassi võnkesagedusega.   Füüsika ei ole ainult raketiteadus. Seda ei saa rakendada pelgalt kvantmaailma veidruste, ülikiiresti pöörlevate neutrontähtede või elektromagnetkiirguse levimise kirjeldamiseks. Seda saab kasutada ükskõik kus. Mitmete tuntust kogunud füüsikute meelisajaviiteks on olnud just argielus ilmnevate süütuna näivate nähtuste taga peituvate põhjuste avastamine. Seega pole ime, et California ülikoolis resideerival vedelike dünaamikat uurival füüsikul Rouslan Krechetnikovil ühel matemaatika konverentsil pilk tema kolleegide kohvitassidele jäi.   Üleüldises melus märkas ta koos magistrandi Hans Mayer'iga, et tasside transportimine ilma nende sisu üle ääre loksutamata valmistas ka suurema pingutuse korral tõsiseid probleeme. Kuigi selle põhjus võib tunduda triviaalsena, toob selle taga laiuv raamistik kokku terve rea erinevaid väiksemaid nähtusi. Biomehaanikale ehk vanusest, soost ja tervisest sõltuvale käimisstiilile lisanduvad vedeliku pindpinevus, kohvitassi täpsed mõõdud ning käimisest lähtuvad kiirendused ja ilmnevad jõud. Paar otsustas nähtuse luubi alla võtta laboritingimustes.   Esmalt palusid Krechetnikov ja Mayer bakalaureuse tudengitel erinevatel eeltingimustel kohvitassi ühest ruumi servast teise transportida ning filmisid seda kiirkaameraga. Hiljem kogutud materjali kaadri haaval analüüsides selgus, et tass liikus pärast eelistatud käimiskiiruse saavutamist kahte erinevat moodi. Käimine tingis regulaarse tassi suure amplituudiga võnkumise ning ebaregulaarsed väiksemad võnked, mis olid tingitud ruumi ebatasasusest, jalavahetusest ja tähelepanu hajumisest. Samas on kohvi tassis liikumine võrreldav pendli võnkumisega.    Viimase võnkesagedus sõltub selle pikkusest ja gravitatsioonist. Omavõnkesagedus on ka kohvil, mis sõltub samal ajal kohvitassi mõõtmetest. Selgus, et tüüpilise 7-10 cm läbimõõduga kohvitassi tekitatav võnkesagedus on võrreldav inimese käimisest tingitud tassi võnkumisega. See omakorda tekitab resonantsi. Välisjõud lükkab kohvi igal võnkel takka - selle amplituud muutub üha suuremaks nagu kiige puhul. Punkti panevad nähtusele ebaregulaarsed võnked, mis võivadki viimaks ebasobival ajal ilmnedes kohvi mahaloksumiseni viia.   Kohvi mahaloksumise vältimiseks pakutavad nõuanded on samal ajal intuitiivsed. Kogenenumad kohvijoojad on tõenäoliselt juba ise nendeni jõudnud. Mudeli kohaselt aitab aeglasemalt liikuma hakkamine ning peatumine ehk väiksem kiirendus. Samuti kohvitassi ääre ning kohvipinna vahele piisava vahe jätmine. Viimane peaks olema vähemalt kaheksandik tassi diameetrist ehk tüüpilise kaheksa sentimeetrise läbimõõdu puhul üks sentimeeter.   Sellegipoolest on eriskummaline, et just laialt levinuimate mõõtmetega silindri-kujuline tassi kuju kohvi mahaloksumist soodustab. Ideaalsel juhul võiksid seega tassivalmistajad standardit säilitades võtta eeskuju kütuse- veokeid projekteerivatest inseneridest. Paakide siseseinad on võnkesageduse kontrolli all hoidmiseks reljeefsed. Meetme eiramine võib halvimal juhul viia veoki ümberpaiskumiseni, mis võib sõltuvast oludest olla vähemalt sama suur katastroof, kui varajasel hommikutunnil kohvi mahaloksutamine.   Krechetnikovi ja Mayer'i töö ilmus ajakirjas Physical Review E.   Rouslan Krechetnikov   California ülikool   Inimesed võivad küsida, miks teadlased tegelevad 'kohvi uurimisega,' kui laual on palju tähtsamana tunduda võivad küsimused nagu energiakriis, näljahädad jne.? Ent miks sellisel juhul 'raisata' aega näiteks muusika kirjutamisele ja esitamisele, balletile, maalimisele?! Nagu Linus Pauling kord ütles: „Inimese uudishimu rahuldamine on üks suurimatest õnne allikatest maailmas.“ Jättes selle kõrvale, paljud Teaduses käsitletavatest küsimustest võivad tunduda triviaalsena. Ent triviaalsuse tase sõltub tegelikult sellest, kui sügavalt sa küsimust käsitled.   Kas head teadust on üleüldse võimalik teha ilma sellega aegajalt lõbutsemata, nagu Richard Feynman armastas öelda? Ajaloos on näiteid, kus teadlasi ja insenere on sunnitud töötama kirjanduslikult 'relv kuklas.' Kusjuures heade tulemustega, kuid kas see on loomulik ja aktsepteeritav?   Isegi kui konkreetsel juhul uurimus kõrgetel Reynolds'i numbritel toimuva vedeliku voolamist käsitlevat uurimissuunda edasi ei aita, kas see lisab tavatööle  uut sädet? Võib-olla, võib-olla mitte. Nagu teaduseajalugu on näidanud, siis on seda vahetevahel raske ennustada. Kuid mis on kindel, on see, et hea teadus käib hea haridusega käsikäes. Haridus vajab alati häid näiteid, mis aitaksid õpilastel teadust argielus ilmnevate nähtustega siduda. See viib omakorda edasiste küsimuste küsimiseni. 
