Delfiinid kütivad koos inimestega
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Maailma kaks intelligentsemat liiki, delfiinid ja inimesed, on juba rohkem kui sajandi vabatahtlikult Lõuna-Ameerika rannikul meriärnade püüdmiseks koostööd teinud, uus uurimus näitab, et kollektiivses jahis regulaarselt osalevad delfiinid on ka omakeskis sotsiaalsemad ning suhtlevad omavahel rohkem kui teiste karjakaaslastega.   Brasiilia rannikulinna Laguna kalurid ei ole päris tavalised kalurid. Piirkonna rannikuvesi on  äärmiselt sogane, mistõttu ei suuda kalurid ise tihti kalaparvi märgata. Meriärnade püügihooajal peavad nad parema saagi püüdmiseks ootama kedagi, kes veealuses maailmas toimuvaga paremini kursis on. Lavale astuvad afaliinid, maailma ühe laialt levinuima delfiiniliigi esindajad. Linna arhiivide kohaselt ulatasid osad neist kaluritele vastastikuse kasu nimel abikäe esimest korda juba 1847. aastal.     Delfiinid käituvad jahikoertena ajades kollektiivselt meriärnade parvi madalas rannikuvees ootavate kalurite suunas. Kalaparvede liikumissuunast annavad nad neile märku intuitiivsete žestidega, mille kasutamist ükski inimene neile kunagi õpetanud ei ole. Samas aitavad need ikkagi kalameestel õigel ajal oma võrgud vette heita, suurendades märgatavalt sinna jääva saagi hulka. Tegevus paiskab samal ajal meriärnade parve kaosesse. Koordineeritud liikumine muutub parimal juhul kaootiliseks ning ajab kalad segadusse pakkudes delfiinidele kerget saaki.   Tänapäeval elab piirkonnas ligikaudu 55 afaliini. Kuigi inimestega koostööd ei tee neist sugugi mitte kõik, küündib nende hulk kohalikus populatsioonis 45%'ni. Viimane tekitas Fabio Daura-Jorge töörühmas küsimuse, miks kõik seda ei tee. Kaks aastat väldanud vaatluste käigus jälgis töörühm tähelepanelikult iga karjaliikme käitumist ning suhtlemisharjumusi. Kuigi üldiselt kuuluvad delfiinid alati suuremasse gruppi, suhtlevad ka nemad mõnede grupiliikmetega tihedamalt kui teistega.   Vaatluste alusel selgus, et inimestega koostööd tegevad afaliinid suhtlesid omavahel ka kalapüügi välisel ajal tihedamalt kui teise kliki liikmetega. Fakt võib viidata, et sotsiaalselt rohkem lävivad isendid on märksa altimad ka teineteise käitumismalle üle võtma. Vaatlusperioodi jooksul märkasid töörühma liikmed isegi olukordi, kus vanemad õpetasid tõenäoliselt oma järeltulijaid sama püügiviisi harrastama. See võib olla ka põhjuseks, miks traditsioon juba nii pikalt kestnud on. Geneetilisi soodumusi ei saa samas siiski täielikult välistada.   Käitumismustrite jäljendamise teooria oleks kooskõlas ka eelnevate tähelepanekutega. Nii 'õpetavad' mõned liigi vanemad oma järeltulijatele merepõhjast saagi otsimisel oma ninaosa vigastuste vältimiseks katma enne jahti surnud merekäsnadega. Seega tahab Daura-Jorge koos oma kolleegidega järgnevalt võtta karjaesindajatelt DNA-proove ning neid täpsemalt uurida. Karjaliikmete põlvnemisse selguse toomine võiks üheselt tõestada, et traditsioon saagi püüdmiseks inimeste abi kasutamiseks on levinud teatud perekonna-liini pidi.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Biology Letters. 
