Asteroidipommitus kestis arvatust kauem
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Täna ajakirjas Nature ilmuva kahe uurimuse kohaselt vältas Päikesesüsteemi algusaegadel Hiline Suur Pommitus arvatud paarisaja miljoni aasta asemel laiema asteroidivöö tõttu rohkem kui miljard aastat, hiidasteroidide läbimõõt võis olla kuni kaks ja pool korda suurem, kui dinosauruste valitsemisaja lõpetanud meteoorkeha.   Esimest korda pakuti Hilise Suure Pommituse teooria välja 1970. aastate keskpaigas. Rühm teadlasi märkas Apollo missioonide käigus erinevate Kuu merede lähistel kogutud kivimite analüüsil, et suur osa sellest oli moodustunud meteoriidipommituse tagajärjel. Veelgi enam, enamikel juhtudel määrati pommitusel moodustunud materjali vanuseks 3,8-4,1 miljardit aastat. Asjaolu viitas, et toona tabas seda asteroidide pommituslaine. Kuigi hüpoteesi peeti alguses vastuoluliseks, kogus see Kuult tagasi Maale sadanud meteoriitide analüüsil üha enam populaarsust.   Veidi hiljem leiti märke sarnastest kraatritest ka Merkuuril. Pommituslaine tabas seega tervet Päikesesüsteemi siseosa. Noore Päikesesüsteemi arengut uurivate arvutisimulatsioonide alusel jõuti järeldusele, et pärast välimiste gaasiplaneetide tekkimist olid nende orbiidid ebastabiilsed. Üksteise suhtes toimuvad nihked lennutasidki Päikese- süsteemi siseosa suunas nende orbiidil tiirlevad asteroidid. Samas viitasid mudelid, et pommitus pidi 'napi' asteroidide hulga tõttu olema suhteliselt lühiajaline. Viimane vaatlusandmetega ei klappinud.   Kuul ning ka Maal leidub hiidkraatreid, mille vanus jääb alla 3,8 miljardi aasta. William Bottke juhitud töörühm jõuavad seega uues uurimuses järeldusele, et Marsi ning Jupiteri vahel lasuv asteroidivöö oli minevikus tunduvalt laiem. Kui tänapäeval on selle siseosa piir Päikesest 2,1 astronoomilise ühiku (AÜ.) kaugusel, siis minevikus võis see ulatuda 1,7 AÜ.'ni. Viimane oleks nende kokkupõrgete tõenäosust Maaga suurendanud kümnekordselt. Lisaks oleks asteroidipommitus kestnud Maal 1,8 miljardit aastat kauem.   Maal on aga erosiooni ning tektooniliste protsesside tõttu äärmiselt raske uue mudeli poolt ennustavatest kraatritest tõendeid leida. Mudelile ulatab aga abikäe teine täna ajakirjas Nature ilmuv uurimus. Meteoriitide ja asteroidide kokkupõrkel kiviste planeetidega moodustuvad iseloomulikud tilgakujulised graanulid. Energiahulk, mis asteroididega kokkupõrkel vabaneb, on piisav, et need üle kogu maailma laiali pillutada.  Brandon Johnson ja Jay Melosh leidsidki erinevatelt kontinentidelt tosinkond sellist tilgakest. Nende vanus on kooskõlas mudeli ennustatuga.   Samuti suutis teadlastepaar tuletada seose graanulite ja neid tekitanud meteoorkehade suuruse ning  liikumiskiiruse vahel. Analüüs viitab, et Maad toona tabanud asteroidide läbimõõt võis ulatuda kuni 40 kilomeetrini. Võrdluseks oli dinosauruste väljasuremise põhjustanud asteroidi läbimõõt 10-15 kilomeetrit. Johnsoni ja Meloshi hinnangul tabas 1,8 kuni 3,8 miljardit aastat tagasi umbes 70 hiidasteroidi. Tulemusi näib kinnitavat ka 180-kilomeetrise läbimõõduga Lõuna-Aafrikas asuv Vredefroti ning Kanadas asuv 250-kilomeetrise läbimõõduga Sudbury kraater.   Siiski ei toeta uurimus Bottke töörühma tööd täielikult. Johnsoni ja Meloshi leitud graanulid said tekkida kokku- põrgetel asteroididega, mille liikumiskiirus jäi 20 km/s piirimaile. Bottke mudeli kohaselt oli asteroidide liikumiskiirus aga äärmiselt erinev. Nii või teisiti kujutas sagedane asteroidipommitus varjase elu jaoks tõsist väljakutset. Samas võis kokkupõrke tagajärjel moodustunud keskkond pakkuda elu arenemiseks ideaalset kasvulava sarnanedes tänapäeval ookeanis asuvate vulkaanilõõride lähistel valitsevate tingimustega.   Vaata lisaks: William Bottke jt. uurimus Brandon Johnsoni ja Jay Meloshi uurimus. 
