Täheplahvatused rikastavad elu
 Ühe Taani füüsiku väitel on plahvatavad tähed, supernoovad, märgatavalt mõjutanud Maakera elurikkust ja eluslooduse evolutsiooni. Henrik Svensmark Taani Tehnikaülikoolist jõudis sellele järeldusele, kui kõrvutas fossiiliandmeid ja Päikese galaktilise liikumise ajalugu.    Kui suure massiga täht ära põleb, siis plahvatab ta võimsalt laiali ning kiirgab valgust eredamalt kui galaktika ülejäänud tähed kokku. Kui seesugune supernoovaplahvatus toimub Päikesesüsteemi lähedal, jõuab ka Maale kosmilist kiirgust tavapärasest rohkem.    Svensmark rehkendas nüüd välja, millistest galaktikapiirkondadest meie Päike koos meie Maakeraga on viimase poole miljardi aasta jooksul läbi liikunud ja kui suur on ühes või teises paigas olnud supernoovade plahvatamise tõenäosus. Neid tulemusi kõrvutas ta fossiilileidude põhjal teada saadud elurikkuse muutustega Maa ajaloos ning järeldab Briti kuningliku astronoomiaseltsi ajakirjas, et supernoovaplahvatuste esinemis-tõenäosus Päikese läheduses on üks kahest põhilisest tegurist, mis määrab eluslooduse liigirikkust,vahendavad Vikerraadio Teadusuudised.   Kui plahvatusi on lähipiirkonnas rohkem, siis läheb elu rikkamaks. Põhjuseks võib Svensmarki arvates olla näiteks see, et supernoovakiirgus kipub arvatavasti kliimat jahutama, mistõttu Maakera pooluste ja ekvaatori vahele jääb mitmekesisemaid kliimavöötmeid kui soojematel aegadel. Kliimavööndite vaheldusrikkus aga ergutab ka evolutsioonilist arengut ja toodab seeläbi elurikkust.    Teine tähtis elurikkust määrav tegur, mille jälile Svensmark jõudis, oli maailmamere keskmine sügavus, mis omakorda on seotud mandrite paiknemisega. Umbes veerand miljardi aasta eest, mil maismaa oli kogunenud üheks suureks mandriks ja meri oli suhteliselt madal, oli elurikkus väiksem kui ta on olnud neil aegadel, mil mandrid on rohkem laiali ja meri sügavam.   Peamiselt just kosmiliste kiirte uurimisega tegelev Svensmark on varem palju vaidlusi õhutanud oma teooriaga, mille järgi kosmilisel kiirtel on maailma kliimale suurem mõju kui inimtegevuse tagajärjel atmosfääri paiskuval süsihappegaasil.    Vaata veel: Did Exploding Stars Help Life On Earth Thrive? (Science Daily) 
