Kosmiliste kiirte mõistatus süveneb
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Maailma suurima neutriinodetektoriIcecube'i vaatlused heidavad kahtlusevarju senistele kosmiliste kiirte tekkemehhanisme kirjeldavatele teooriatele – gammakiirte pursked ei pruugi olla vastutavad energeetiliseimate kosmiliste kiirte tootmise eest või tekib protsessi käigus arvatust tunduvalt vähem neutriinosid.   Maad tabavad pidevalt laetud osakestest nagu elektronidest, positronidest, prootonitest ja müüonitest koosnevad kosmilised kiired. Nende kantav energia on sõltuvalt nende allikast äärmiselt erinev. Väikesema, kuni 10 MeV (megaelektronvoldi) suurust energiat kandvad kiired pärinevad harilikult Päikeselt. Kõrgema energiaga osakesed saadavad Maa suunas teele tavaliselt supernoovaplahvatuste lööklained. Selliste osakeste energia võib olla kuni Suures Hadronite Põrgutis (LHC) saavutatavast kuni neli suurusjärku suurem. Ent sellega universumi üllatused ei piirdu.   Igal aastal põrkuvad Maa atmosfääriga kosmilised kiired, mille energia küündib rohkem kui 10 EeV'ni (eksaelektronvoldini), ületades LHC'd näitaja poolest rohkem kui miljon korda. Nende päritolu osas valitseb suures osas endiselt selgusetus. Seni parima teooria kohaselt tekivad need universumi suurejooneliseimatel sündmustel – gammakiirte pursetel (GRB), mida seostatakse tavaliselt supernoovaplahvatustega. Antarktika jäämassiivi asetatud 5160 detektorist koosnev Icecube'i nime kandev neutriinoteleskoop teooriat ei kinnita.   Standardne gammakiirte purskeid kirjeldav mudel näeb ette, et lisaks gammakiirtele ning relativistlikel kiirustel liikuvatele prootonitele toodetakse nende käigus ka neutriinosid. Viimaste energia on harilikult vaid 5% prootonite omast. Nii kõrgeid energiaid hõlmavad vaatlused enne Icecube'i võimalikud ei olnud. Kuigi uurimuses käsitleva ajavahemiku ajal kõik detektorid veel töövalmis ei olnud, märgati 40 detektorigrupiga 117 GRB'd ja hiljem 59 grupiga vastavalt 190 GRB'd. Vaadeldud neutriinodevoog oli aga vaid ligikaudu 24-27% mudeli poolt oodatust.   Hoolimata sellest, et neutriinoteleskoobi neutriinovoo allika määramise täpsus on 0,6° kraadi, on võimalik neid tänu Fermija ja Swifti-kosmoseteleskoopidele neid konkreetsete GRB'dega siduda. Kuigi uurimuse süstemaatilised- ning mõõtevead on arvestatavad, ei suuda need ebakõla ikkagi seletada. Praegune 'tulepalli' mudel ei suuda gammakvantide ja neutriinode hulka vastavusse viia. Samal ajal ei ole teised kosmiliste kiirte uurimisele pühendunud teleskoobid kõrgeima energiaga kosmilisi kiiri siduda ei aktiivsete galaktikate tuumade ega supermassiivsete mustade aukudega.   Juhul, kui see aja jooksul ei muutu, tuleb gammakiirte pursete mudelit kohendada. Autorite sõnul võib neutriinode tootmist mõjutada näiteks pursetel valitsevad ekstreemsed tingimused. Alternatiivina ei ole gammakiirte pursked tõesti ainsad energeetiliseimate kosmiliste kiirte allikad.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature.   
