Nanokäsn imeb naftat
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Rahvusvaheline materjaliteadlaste töörühm demonstreeris süsiniknanotorudest ja boorist koosnevat vett eemale tõrjuvat materjali, mis on suuteline ümbritsevast keskkonnast endasse tõmbama oma massist sada korda rohkem naftasaadusi.   Süsiniknanotorude mehhaanilised ja elektrilised omadused on märkimisväärsed, mistõttu kasutatakse neid tänapäeval järjest rohkem. Kõige rohkem rakendatakse nende tootmiseks süsiniku keemilist sadestamist aurufaasist. Samas ei moodusta süsiniknanotorud nende kasvatamisel nende lähistel olevate torukestega ühtegi sidet. Rice'i ülikooli materjali- teadlaste eestvedamisel leidis aga töörühm eelmiste tööde põhjal, et sünteesiprotsessis lisaks süsinikule ka boori kasutamine tekitab süsiniknanotorudes kõige paremat sorti defekte – väändeid ja käänakuid.   Sellisel juhul on torud juba märksa altimad oma naabritega sidemeid moodustama, mis omakorda muudab need ülimalt elastseks. Lõpptulemusena valminud käsna-sarnane materjal suutis laboris oma kuju pärast kokkupressimist taastada rohkem kui kümnel tuhandel korral. Kuna materjal on samal ajal erakordselt kerge koosnedes 99% ulatuses õhust hulbib see oma vetthülgavate omaduste tõttu veepinnal. Samas tõmbab käsn endasse ümbritsevast keskkonnast nii enda massist kuni sada korda rohkem naftat, kui ka selle saadusi, nagu näiteks mootoriõli.   Viimane pakub võimalust seda kasutada naftaleketest tingitud keskkonnakatastroofide tagajärgede likvideerimiseks. Kokku kogutud produkte saab hiljem käsna väljaväänamisel kasutada või põletada neid juba käsna talletanuna. Viimane selle struktuuri ei kahjusta ning seda saab uuesti kasutada. Samuti on materjalil tugevad ferromagnetilised omadused, mis võimaldab selle liikumist magnetitega kontrollida. Teadlased loodavad, et lisaks keskkonna puhastamisele on nanokäsna võimalik kasutada ka erinevate segude filtreerimiseks.   Laboritingimustest seda kohe siiski väljaspoole viia ei ole – praktiliseks kasutuseks on vaja suuremaid struktuure. Viimase jaoks tuleb leida viis väiksemaid lehekesi ühtseks monoliitseks struktuuriks ühendada. Materjali laialdasema kasutuselevõtu kasuks räägib siiski selle sünteesimise lihtsus.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature Scientific Reports. 
