Tähetolmu probleem leidis lahenduse
Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Austraalia ja Euroopa astronoomidest koosnev töörühm on kolme oma elu lõpule jõudva tähe – punase hiiu – atmosfääri uurimisel leidnud tõenäoliselt vastuse küsimusele, kuidas need vahetult enne hääbumist kuni poole oma massist avakosmosesse saadavad.   Suhteliselt väikese massiga tähed nagu Päike ei plahvata oma elu lõpul suurejoonelise supernoovana. Selle asemel heidavad need oma välimised kihid avakosmosesse moodustades märkimisväärseid planetaarudusid. Tähe tuumast jääb alles vaikselt kuhtuv valge kääbus. Massikadu põhjustab supertuul, mis on harilikust päikesetuulest kuni 100 miljonit korda tugevam. Täpne tuult põhjustav mehhanism on aga tehniliste piirangute tõttu jäänud selgusetuks.   Protsessi uurivate arvutimudelite kohaselt on tähelt lähtuvad osakesed nii väikesed, et need neelaks kogu nendele langeva valguse. Selle asemel, et viimane neid tähest eemale lükata saaks, kuluks kogu energia osakeste kuumutamiseks ning aurustamiseks. Samas näitavad vaatlused, et maailmaruumis leidub liiga palju heeliumist raskemaid aatomeid, et need saaksid olla pärit ainult supernoovaplahvatustest. Seega peavad need ikkagi olema pärit surmaagoonias tähtedelt. Barnaby Norris Sydney ülikoolist on koos oma Austraalia ja Euroopa kolleegidega vastuolule lahenduse leidnud.   Töörühm kasutas selleks Tšiilis asuva Väga Suure Teleskoobiga tehtud vaatlustel uut tüüpi polarimeetriliseks interferomeetriaks nimetatavat vaatlustehnikat. Luubi alla võetud kolmelt punaselt hiiult lähtuv valgus on polariseerimata – valguslained võnguvad suvalistes suundades. Sedasama ei saa öelda valguse kohta, mis on eelnevalt tabanud tähte ümbritsevaid osakesi. Meetodi alusel leidsid nad, et nendest koosnev ümbris on tähele äärmiselt lähedal ning see peab koosnema suhteliselt suurtest, umbes 600 nanomeetrise läbimõõduga osakestest.   Nii suured tähetolmu kübemed saavad juba käituda kui miniatuursed päikesepurjed, mida tähevalgus ilmaruumi lükata saab. Kübemete liikumiskiirus võib küündida kümne kilomeetrini sekundis. Samas kandub osakeste impulsi- moment gaasimolekulidega kokkupõrgates üle ka viimastele, mis sunnib ka neid tähest eemalduma. Protsessi käigus saabki täht 10 tuhande aastaga poole oma massist kaotada. Siiski ei paku uurimus punase hiiu välimistes kihtides toimuvatest protsessidest tervikpilti – pole selge, kuidas nii suured kübemed üleüldse seal tekkida saavad.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature. 
