CO&lt;sub&gt;2&lt;/sub&gt; lõpetas jääaja
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Rahvusvaheline töörühm on ajakirjas Nature ilmunud uurimuses leidnud lahenduse aastaid viimase jääaja lõpetanud sündmusteahela rekonstruktsioonis valitsenud vastuolule, mille kohaselt põhjustas süsinikdioksiidi hulga kasvu atmosfääris maailma üldine temperatuuri- tõus, mitte vastupidi.   Järeldusele, et minevikus on suurt osa planeeti korduvalt katnud massiivsed liustikud, jõuti juba 19. sajandi keskpaigas. Läks aga veel umbes sada aastat aega kuni suudeti lõplikult tõestada, et nende ilmnemine sõltub suuresti tillukestest regulaarsetest muutustest Maa orbiidis. Neid lõpetavate sündmusteahelate suhtes on debatt olnud laialdasem. Isegi viimase, ligikaudu 11 700 aastat tagasi lõppenud jääaja suhtes on ühest teooriat andmete vähesuse tõttu äärmiselt raske luua.   Siiski on leitud tihe seos toonase temperatuuri ning atmosfääris leidnud süsinikdioksiidi hulga vahel. Samas on olnud võimatu tõestada, et soojenemist põhjustas just CO2. Veelgi enam, Antarktika jääpuursüdamike keemiline analüüs viitab, et temperatuur hakkas tõusma juba sajandeid enne süsinikdioksiidi hulga kasvu. Kliimamuutuste eitajate leeris näis see suurepäraselt demonstreerivat, et kasvuhoonegaas ei võimenda kliimamuutusi niipalju, kui kliimateaduse põhivool seda näib väitvat. Väite kummutab Jeremy Shakun'i juhitud töörühma värske analüüs.   Uurimus toetub 80 paigast üle kogu maailma kogutud ajastu temperatuuri ning süsinikdioksiidi hulga muutust peegeldavale andmestikule. Erinevat tüüpi lähtepunktidest on võimalik tuletada erinevaid aspekte. Mil näiteks jäässe lukustatud õhumullide analüüsil saab teada kunagise atmosfääri koostise, siis mikroorganismide jäänustest ning settekihtidest on võimalik tuletada piirkonna mineviku temperatuur. Kokku kasutati seitset erinevat tüüpi lähteandmeid. Nende standardiseerimisel selgus, et Antarktika andmed ei sobi üksinda esindama kogu planeeti.   Hoolimata uurimusega seotud määramatustest on selge, et temperatuuritõusule eelnes atmosfääris süsinikdioksiidi hulga kasv. Parima hinnangu kohaselt küündis viivitus globaalselt 460±340 aastani. Vahe oli suurem põhjapool- keral, mil lõunapoolkeral võis temperatuur tõusma hakata enne CO2 hulga kasvu. Töörühma simulatsioonide kohaselt oli selle põhjuseks muutused ookeaniringes. Just need võisid olla tingitud väikesest orbiidi muutusest, mis destabiliseeris toonaseid põhjapoolkera katvaid liustikke.   Igale ruutmeetrile langeva päikesekiirguse hulk suurenes ning algatas nende sulamise. Mil enne temperatuuritõusu kandsid Atlandi ookeanis hoovused suurema osa sinna talletuvast päikeseenergiast põhjapoolkerale, siis muutusid järsult need nõrgemaks. Vallanduv magevesi blokeeris lõunapoolt soojema soolase vee juurdevoolu. Salvestunud energia kulus hoopis Antarktikat ümbritseva lõunaookeani jääkatte sulatamiseks. Viimase tulemusena võisid muutuda piirkondlikud tuuled, mis soodustas seni süvaookeanis lahustunud CO2 atmosfääri jõudmist.   Siiski ei see olla lõplik stsenaarium – teadlased tunnistavad, et mõni pusletükk on tervikpildist puudu. Gröönimaalt kogutud andmed viitavad, et sarnane väike temperatuuritõus leidis aset juba 60-62 000 aastat tagasi, ent see ei tinginud jääaja lõppu. Lisaks sellele kasvas 19-21 000 aastat tagasi küll madalamatele laiustele jõudva päikese- kiirguse hulk, ent selle absoluutne hulk oli endiselt väiksem, kui ükskõik millal 9-44 000 aastat varem. Viimaks on väidetavalt põhjapoolkera liustike sulamise algatanud temperatuuritõus selgelt näha vaid Gröönimaa andmestikus.   Nii või teisiti annab uurimus tunnistust süsinikdioksiidi võimekusele väikest temperatuuritõusu märgatavatalt võimendada. Jääaja lõpuks oli CO2 hulk atmosfääris tõusnud 180 ppm'ilt (osakeselt miljonist) 260 ppm'ni, millega kaasnes ligikaudu viie kraadine temperatuuritõus. Viimase sajandiga on näitaja tõusnud umbes 100 ppm võrra – 392 osakeseni miljonist.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature . 
