Teadlased põimivad mälestustesse tehiselemente
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa USA neuroteadlaste töörühm eesotsas Mark Mayford'iga on suutnud geneetiliselt muundatud hiirtel  esile kutsuda hübriidmälujälgede tekke, milles on lisaks reaalselt aset leidnud vahejuhtumil laenglenud neuronitele kaasatud ka kunstlikult aktiveeritud närvirakkude võrgustikud.     Pole sugugi tavatu öelda, et mõned inimesed elavad unistuste maailmas. Nende sürreaalsena tunduda võivatest mõtetest hoolimata lähtuvad nad siiski nagu teisedki oma objektiivsetest kogemustest – mälujälgedest, mis on moodustunud mõne reaalselt aset leidnud sündmuse tagajärjel. Võib aga juhtuda, et aastate pärast ei pruugi see sugugi nii kindel olla. Mälujälgedesse võivad olla põimitud nüanssid, mis reaalselt kunagi juhtunud ei ole. Nüanssid, mis tulenevad mõne närvirakkude grupi kunstlikult aktiviseerimisest.   Mälujälgede moodustumine ning hiljem nende meenutamine on olemuselt erakordselt keerukad protsessid. On paljutki, mida selle juures veel ei mõisteta. Siiski on mõningad tahud veidi selgemad. Mälestuste moodustumise ajal laenglevad neuronid teevad sedasama vastava mälujälge meenutamisel. Süsteemi keerukust arvestades ei ole neuronite kunstlikult laenglema panemine samas väga lihtne. Transkraniaalne elektriline stimulatsioon mõjutab kõiki neuroneid, mis vooluallika läheduses asuvad. Geneetilise manipulatsiooniga on saavutatud suuremat edu.   Nii saab optogeneetikaga aktiviseerida üksikuid neuroneid, kui neid valgusallikale paljastada. Üksikud neuronid ei ole samas sugugi mitte terved neuronitegrupid, mis mälestuste moodustumisel tavaliselt laenglema hakkavad. Seega kasutas Mayford koos kolleegidega geneetika veidi teist külge. Nende poolt loodud hiire neuronid toodavad  hM3Dq retseptorvalku aktiviseerumise põhiselt. Kuigi selle jaoks vajalikku informatsiooni võib rakkudes leida üle terve aju, suudavad proteiini toota ainult neuronid, mis on piisavalt aktiivsed.   See võimaldas teadlastel märgistada spetsiaalsed neuronitegrupid, mis teatud keskkonnas laenglema hakkavad. „Seda saab väga täpselt geneetilise märgistamise tehnikaga kontrollida. Juhul, kui me neile ühendit [clozapin-N-oksiidi (CNO), toim.] manustame, närvirakud depolariseeruvad ning hakkavad rohkem laenglema,“ selgitas Mayford ERR'le antud intervjuus. Viimane tähendab sisuliselt, et lisaks neuronigruppide märgistamisele saab sama ühendit kasutada ka hM3Dq retseptoriga neuronivõrgustike laenglema panemiseks. Tegu on justkui lülitiga.   Järgmiseks pandi hiired ükshaaval üpris tavalistesse sedasorti uurimustes kasutatavatesse valgete seinte ning põrandaga pea lõhnatutesse puuridesse. Samal ajal hakkasid hiirte ajus uue olukorra najel moodustuma uued mälujäljed. Närvirakkude aktiviseerumise tõttu sai neid edaspidi CNO manustamisel laenglema panna, mis kutsuks esile tahtmatu mälestuse samast puurist. Seejärel juhiti hiired teise värvilahendusega puuridesse, kus valitsesid ka teistsugused lõhnad. Uues puuris süstiti neile CNO'd ning anti neile seejärel väike elektrilöök.   Tegu on tingitud hirmu refleksi loomise protseduuriga. Töörühm ootas, et hiired hakkavad teist puuri kartma. Tavaliselt tekiks neil edaspidi samasse keskkonda sattumisel hirmureaktsioon – hiired tarduvad otseses mõttes hirmust. See tõestaks samas, et moodustunud mälujälg on kvaliteetne, lisaks keskkonnale mäletaks hiired ka sündmusi, mis seal aset leidsid. Ent kui säärase kohtlemise osaliseks saanud närilised hiljem neid traumatiseerinud puuridesse pandi, sellist reaktsiooni ei ilmnenud. „See oli meie jaoks äärmiselt ootamatu,“ tõdes Mayford.   Järgmises katses süstisid nad neile uuesti CNO'd ja paigutasid nad samasse puuri. Seekord tingis see aga täiusliku hirmureaktsiooni - hiired tardusid. Hiirte esimesse puuri paigutamisel ei ilmenud jällegi mingit reaktsioon. Fakt viitab, et hiired õppisid kartma CNO manustamise tõttu ilmnenud tahtamatu mälestuse ning teise puuri keskkonna tõttu laenglema hakanud neuronitest moodustunud mälujälje hübriidversiooni. „On võimatu ette kujutada, kuidas hiir oma ajus seda päris täpselt tõlgendab,“ märkis neuroteadlane.   Mayford on katsetulemustest siiralt hämmastunud. „Me olime töörühmaga üllatunud, et aju saab kunstlikku stimu- latsiooni mälujälgede moodustamiseks üleüldse kasutada. Põhimõtteliselt lisame me kogu süsteemi suurel hulgal müra, pannes korraga laenglema suure närvirakkude võrgustiku samal ajal, kui loom midagi uut õppida püüab,“ selgitas ta. Seda enam, et CNO poolt tekitatav reaktsioon ei ole ajaliselt väga kitsalt piiritletud. Kuigi laenglema pandava neuronivõrgustiku aktiivsuse haripunkt on 30-40 minuti järel, võib see kesta pärast süsti mitmeid tunde.   Just viimase tõttu prognoosis teadlasterühm, et müra tekitamine mõjub kõigil juhtudel uute mälujälgede moodus- tamisele lihtsalt laastavalt. Seega ei oota neuroteadlane, et valemälestuste põimimine reaalselt toimunuga lähiajal võimalikuks saaks. Tingitud hirmu tekitamise protseduur on olemuselt suhteliselt lihtsakoeline. „Ma arvan, et see ei töötaks ruumilist õppimisvõimet nõudvates ülesannetes, kus ajakomponendid kriitilise tähtsusega on. Samas võiks see mõningates teistes eksperimentides, kus lihtsast vastusest piisab, täitsa võimalik olla,“ mõtiskles Mayford.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Science . 
