Liblikad elavad kaduvatel loopealsetel võlgu
 Toimetas Laur Kanger Nurmel lendlev haruldane liblikas võib esmapilgul näida lootustandva märgina liigirikkusest, kuid tegelikult on pahatihti tegu vaid petliku varjuga. Tartu ülikooli zooloogia osakonnas kaitstud Anu Tiitsaare doktoritööst selgub, et üha kahanevad loopealsed on jätnud paljud liblikaliigid võlgu elama. Tegelikult ootab neid paratamatu hääbumine, sest kahju on juba tehtud.  Päevaliblikaid leidub Eestis sadakond liiki. Neist 11 on Saare- ja Muhumaal spetsialiseerunud loopealsetele. Seni arvati, et elupaiga kitsenedes surevad liblikad oma lühikese elutsükli tõttu üsna kiiresti välja. Tuleb aga välja, et liblikate liigirikkust mõjutavad nii elupaiga tänased kui ka 75 aasta tagused mõõtmed.  Kui 1930. aastate kaartide järgi oli Saaremaal ja Muhu saarel kokku 260 km2 loopealseid, siis 2004. aastaks oli neist karjakasvatuse kokku kuivamise tõttu järel üksnes 78 km2. Tänaseks on pindala veelgi vähenenud.  Needsamad loopealsed on elupaigaks paljudele kitsalt kohastunud taime- ja loomaliikidele.  Koosluse kinni kasvades, kui elupaiga pindala järk-järgult kahaneb, kaovad esmajärjekorras need liigid, kes vajavad suuremat elupaika ning kelle elutsükkel on kiirem.  Pettepilt liigirikkusest  Teadusuuringud on näidanud, et mingi liigi populatsioon ei sure välja kohe, kui elupaik on  muutunud sobimatuks. Paljude pikaaealiste taimeliikide puhul kulub aastakümneid, kui mitte -sadu, enne, kui viimased isendid jäänukpopulatsioonist kaovad. Seega näeb hiljuti kahanenud elupaigas tavaliselt selliseidki liike, keda seal ala mõõtmete poolest enam olla ei tohiks. Sääraste liikide koguhulka nimetatakse elupaiga väljasuremisvõlaks.  Eriti kaua võib jäänukpopulatsioon maastikus püsida siis, kui elupaik on jäänud vaid napilt väiksemaks populatsioonile pikaajaliselt vajalikust. Ometi pole üle kriitilise piiri ahenenud elupaiga populatsioon enam stabiilne: väljasuremisvõlg tuleb varem või hiljem lunastada.  Elupaikade väljasuremisvõlast pole meil tihti aimugi. Nii võime hetkel leiduva liigilise koosseisu põhjal hinnata olukorda tegelikust paremaks. Ent stabiilsena tunduv seis võib tegelikult olla vaid vari minevikust ning kaduda, kui elupaiga seisundit aegsasti ei parandata.  Et loopealsetel ja muudes ahenenud kooslustes praegu elutsevad liigid alles jääksid, ei pruugi piisata vaid olemasoleva säilitamisest. Neid elupaiku tuleb aktiivselt ka taastada ja laiendada. Muidu kaovad “võlas” olevad liigid peagi ning elupaik – olgugi, et hooldatud – võib jääda palju vaesemaks. 
