Sööstsukelduvad suulad riskivad tõsiste traumadega
 Toimetas Laur Kanger Suulad on omasuguste seas ühed meisterlikumad ja kiiremad kalakütid. Lennult suurtel kiirustel vette sööstes riskivad nad aga tõsiste kaela- ja peavigastustega, mis võivad lõppeda koguni linnu surmaga. Õnnetusi juhtub kõige sagedamini suutäite pärast võistlemisel toimuvatel kokkupõrgetel teiste liigikaaslastega. Nii selgub Uus-Meremaa Massey ülikooli teadlaste uuringust, mida vahendabPhysorg.com.  Uuringus oli vaatluse all suulade populatsioonid Uus-Meremaa ja Lõuna-Aafrika rannikul. Suulade toitumislende filmiti vee alt. Selgus, et tihedas linnuparves toimuvate sööstsukeldumiste käigus tuleb ette, et üks lind läbistab vette kihutamisel nokaga vee all olnud kaaslase kaela või pea. Samuti tuvastati, et suulade seas esineb kleptoparasitismi, mille käigus püüavad sukelduvad linnud varastada kalu juba vee all olevate kaaslaste noka vahelt.  Uus-Meremaa Põhjasaare kirderannikule jäävast Hauraki lahest kogutud 50 suulakorjuse lahangud näitasid, et kaks neist olid oma otsa leidnud just kokkupõrke tagajärjel. Selle järgi võiks arvata, et kokkupõrked pole suulade seas siiski kuigi sagedased õnnetused. Ometi kinnitavad Lõuna-Aafrika  lõunatipus elavate suulade jälgimisel tehtud veealused videoülesvõtted, et nii see pole.   Suulad võtavad toiduotsinguil ette pikki rännakuid. Teinekord lennatakse kuni 500 kilomeetrit, läbides 70 kilomeetrit tunnis. Vees peavad nad palukeste nimel võistlema sageli teiste veelindude, delfiinide, haide ja vaaladega. Suula sööstab vette 15 meetri kõrguselt, kulutades veepinnani jõudmiseks vähem kui sekundi. Seejärel sukeldub ta 20 meetri sügavusele ning tegeleb seal kuni 42 sekundit saagi jahtimisega.  Suuladel on eriline nägemisaparaat, mis häälestub keskkonna vahetumisel imekiiresti ümber. Ühtlasi suudab lind blokeerida ultravioletkiirte peegeldused, mis võiks häirida vee all saagil silma peal hoidmist.   Uurimuse läbi viinud teadlased loodavad, et suulade kaela anatoomia ja füsioloogia parem tundma õppimine aitaks saada paremini jälile ka inimestel vettehüpete tagajärjel tekkivate kaelavigastuste põhjustele.
