Mesilased ilmutavad seiklusjanu
 Toimetas Laur Kanger Seiklushimu pole omane ainuüksi inimestele. Tuleb välja, et ka mesilased võivad teravate elamuste peal väljas olla. Selliste mesilaste ajus aktiveeruvad sarnased geenid, kui inimeste puhul, kes kibelevad uute põnevate juhtumiste järele, vahendab Physorg.com ajakirjas Science ilmunud artiklit.  Mesilasperet on vaadeldud alati kui äärmiselt üksmeelset kogumit. Iga üksik mesilane on olnud seni aga sünonüüm ennastohverdavale ja truualamlikule käitumisele. USA teadlaste uuring näitab aga, et ka mesilased täidavad teatud ülesandeid meelsamini kui teisi. Selle põhjuseks peetakse nende iseloomust tulenevaid erinevusi.  Uuringus käsitleti mesilaste puhul seiklusjanuna seda, kui usinalt nad käisid rännakutel, et leida pesale uut kodupaika või seniavastamata toitumiskohti.   Kui mesilaspere ületab tarus teatud isendite arvu, siis toimub pere heitmine, mille käigus saadetakse välja skaudid, kes otsivad sülemile uut pesapaika. Tegemist on kriisimomendiga, kus ühise eesmärgi nimel tegutsemine nõuab mesilaselt vaprust. Selliseid sangareid on mesilasperes vähem kui viis protsenti. Teadlased selgitasid välja, et skaudid on kaaslastega võrreldes ka 3,4 korda tõenäolisemalt valmis otsima uusi toitumiskohti.  Teadlaste sõnul võib erinevates olukordades samasuguste käitumismustrite ilmnemist käsitleda juba iseloomujoone avaldumisena. Teadlaste sõnul on selliste hulljulgete isendite olemasolu mesilasperedele elutähtis.  Sangarite uurimisel mindi pelgast vaatlusest edasi geenide tasandile. Selgus, et seiklushimuliste skautide ja nende tagasihoidlikumate liigikaaslaste ajudes olevate geenide aktiivsus oli vaieldamatult erinev. Teadlaste sõnul oli tulemus üllatav, sest toidu otsimisega tegelesid nii skaudid kui tavalised töömesilased. Ometi näitas geeniaktiivsus, et skaudid said sellest suurema rahuldustunde.  Paljude tavaliste töömesilastega võrreldes teistmoodi avaldunud geenide seas olid katekolamiin, glutamaat ja gamma-aminovõihape. Teadlased keskendusid just nende näitajate uurimisele, sest need on selgroogsetel seotud seiklushimu reguleerimise ja tasu saamisele vastamisega.  Testimaks, kas muutused ajukeemias mõjutavad mesilaste elamustejanu, muudeti neil kõnealuste ainete taset. Glutmaadi ja oktopamiini koguse muutmine tekitas avastamishuvi ka neis mesilastes, kes muidu sellega silma ei pasitnud. Dopamiini blokeerimine jälle kahandas seda kihku.  Selle põhjal saavad teadlased väita, et seiklushimu on inimestel, teistel selgroogsetel ja ka putukatel sarnaselt reguleeritav. See räägib aga omakorda sellest, et käitumise evolutsioonis kasutame me kõik samasugust geneetilist pagasit. Need geenid on olulised sarnaste käitumismustrite avaldumisel, kuid iga liik on leidnud nende käitumismallide rakendamiseks erinevad teed.
