Higgsi boson on peitusemängust tüdinemas
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Itaalias toimuval Moriondi konverentsil esitlesid täna oma viimaseid tulemusi Higgsi otsingute vallas nii eelmisel aastal tegevuse lõpetanud Tevatroni kiirendi CDF ja DZero töörühmad, kui ka möödunud aasta lõpus kahvatut Higgs'i signaali näinud ATLAS ja CMS eksperimendi kollektiivid.   Higgsi bosonit tähtsust on raske ülehinnata. Osakestefüüsika aukohal seisev standardmudel on küll äärmiselt elegantne, ent ilma mingisuguse mehhanismita, mis osakestele massi annaks, muutuks see absurdseks. Kõikide osakeste liikumiskiirus oleks võrdväärne valguse kiirusega. Samasuguse löögi alla satuks samuti äärmiselt hästi maailma kirjeldav elektronõrga vastastikmõju teooria. Seega pole ime, et pea viis kümnendit kestnud suure osakeseste jahi lõppfaasi kajastamine pigem rindeteadete edastamist meenutab.   Märtsi esimesel poolel Itaalia, La Thuile linnas toimuval Moriondi konverentsil andsid ülevaate kõik peamised otsingutega seotud eksperimentide kollektiivid. Konverentsi suurüllatajaks osutusid eelmise aasta septembrini andmeid kogunud Tevatroni kiirendi CDF ja DZero eksperimentide töörühmad. Mõlemad täheldasid 115-135 GeV (gigaelektronvoldises) massivahemikus beauty-kvarkide ülejääki. Seda võiks kõigi eelduste kohaselt põhjustada uus fundamentaalosake, mis standardmudeli kohaselt võiks olla Higgsi boson.   Samas ei ole ülejääk äärmiselt suur, jäädes 2,8 sigma piirimaile. Tõenäosus, et tegu on statistilise viperusega  on seega 2,6%. Meenutuseks loetakse osakestefüüsikas millegi uue avastamiseks vajalikuks vähemalt viie-sigmalist standardhälvet – tõenäosus, et tegu on millegi reaalsega kasvab 99.9999%-ni. CDF'i ja DZero tulemused on peaaegu täiesti lõplikud, kuna uusi andmeid enam ei koguta. Statistiliselt annab tulemusi olulisemaks muuta ainult analüüsis kasutatavate meetodite parandamise läbi.   Sellegipoolest on tulemused tähelepanuväärsed. Tevatroni kiirendid jälgivad nimelt veidi teistsuguseid Higgsi lagunemiskanaleid kui Suure Hadronite Põrguti eksperimendid. Boson on praegu universumis valitsevates tingimustes äärmiselt ebastabiilne ning laguneb kohe pärast tekkimist uuteks osakesteks. Mil põhimõtteliselt võivad need olla ükskõik mis osakesed, saab mõningaid neist taustamürast paremini välja sõeluda. Tevatronis kasutatakse selleks peamiselt beauty-kvarkide paari, LHC's keskendutakse pigem valgusosakeste paarile.   Fakt, et Tevatron näeb ülejääki samas massiregioonis, kus ATLAS ja CMS Higgsi olemasolule viitavat signaali nägid, on julgustav. Uusi tulemusi jagasid konverentsil ka viimased. ATLAS esitles detsembris ainult kahte peamist Higgsi lagunemiskanalit, ent kaasas nüüd neid kaksteist. Tulemuste alusel saab välistada, et Higgsi mass on väiksem kui 122,7 GeV ning suurem kui 128,6 GeV. Kõige tõenäolisemalt võib Higgsi kohata 126 GeV lähistel. Samas vähenes standardhälve uute kanalite lisandumisel 2,5 sigmani, mil detsembris küündis see 3,6 sigmani.   Sarnastele tulemustele jõudis ka CMS välistades, et osakese mass ei saa olla suurem kui 127,5 GeV ja väiksem kui 121,5 GeV. Parim hinnang Higgsi massile on CMS'i tulemuste kohaselt 125 GeV lähedal. Tulemuse olulisus on võrreldes detsembriga kasvanud ühe lagunemiskanali lisandumisel 2,8 sigmani. Seega on massivahemik, kus Higgs end peita võib, vähenenud aastaga 470 GeV'lt pelgalt 7,5 GeV'ni.   Kõige ootuste kohaselt suudavad eksperimendid vahemikku hoolikalt läbi kammida selle aasta lõpuks. Suur Hadronite Põrguti alustab 8 TeV(teraelektronvoldise) kiirte koguenergiaga prootonite põrgutamist 14. märtsil.   Jälgi ka CDF ja DZero tulemuste esitlust täna kella 21:00-22:30 veebi vahendusel.   hM3Dq    hM<sub>3</sub>D<sub>q</sub> 
