Abell 520 tumeaine tomp külvab hämmastust
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Astronoomid on uutel vaatlustel leidnud kinnitust, et galaktikaparvede kokkupõrkel sündinud Abell 520'ks nimetatud galaktikaparve ühte regiooni on koondunud ebaharilikult palju tumeainet viisil, mis ei paista olevat kooskõlas praeguste arusaamadega selle käitumisest.   Tumeaine on saanud kaasaegse maailmapildi pea lahutamatuks osaks. Selle olemusest ei teata aga pea midagi -  tumeaine ei astu nähtava ainega vastastikmõjusse ei elektromagnet-, nõrga- ega ka tugeva jõu vahendusel. Varjatud aine ei ole samas massitu, mistõttu ümbritseb ka seda gravitatsiooniväli. Viimase olemasolu tingib mitmeid erilisi nähtusi, misläbi on astronoomid leidnud, et see peaks kogu universumis leiduvast ainest moodustama ligikaudu 83%.    Ilma tumeaineta oleks universum tunduvalt kaootilisem. Galaktikad tiirlevad tohututel kiirustel ning ainult nähtava aine tekitatav gravitatsiooniväli ei ole lihtsalt piisav, et neid laiali lendamast hoida. Üks viis tumeaine omaduste uurimiseks on universumi suurimate struktuuride – galaktikate ja galaktikaparvede –  ühinemiste ja kokkupõrgete uurimine. Tumeaine käitub enamike vastastik-mõjude puudumise tõttu sellistes tingimustes nähtavast ainest veidi erinevalt. Tegelikult mõjutab kokkupõrge ka näiteks tähtede ja galaktikate näol tihedamalt pakitud tavalist ainet üpris vähe.   Põhjus peitub galaktikateparvede kokkupõrgete mastaapides. Nendest suurimate läbimõõt võib ulatuda miljonite valgusaastateni. Seega asub enamik vastastikmõjusse astuvast ainest hiiglaslikes hajusates gaasipilvedes, kus on elektriliselt laetud osakeste – plasma – osakaal suhteliselt suur. Galaktikaparvede ühinemise astuvad need seetõttu üpris hõlpsasti vastastikmõjusse. Ilmneva hõõrdumise tõttu väheneb ka nende liikumiskiirus ning pilved hakkavad hõõguma. Tumeaine ning tihedam tavaline aine jätkab seega esmalt häirimatult oma liikumist.   Viis aastat tagasi avastasid astronoomid aga Hubble'i kosmoseteleskoobi fotosid analüüsides galaktikaparve Abell 520, kus see kehtivat ei näi. Veelgi enam, samal ajal oletatavasti samas kokkupõrke faasis oleva Bullet'i  galaktika- parves näib teoreetiline raamistik pea ideaalselt kehtivat. Suur osa tumeainest paikneb Abell'i galaktikaparves seal, kus peaks – peamiselt eredate galaktikate läheduses. Osa sellest on koondunud aga kämpu, kus lisaks tumeainele paikneb vähemalt näivalt vaid hõõguv gaas. Uus uurimus näib toonaste vaatluste õigsust kinnitavat.   Ilmselt paljudki astronoomid lootsid ilmselt, et 2007. aastal oli tegu on kunstliku signaaliga.Värsked vaatlused sunnivad neid seisukohti ümber hindama. Ühe võimaliku seletuse kohaselt on tumeaine veidi erinev, kui teoreetikud seda ette on kujutanud. Vaatluste kohaselt võiks see teiste tumeaine osakestega märksa hõlpsamini vastastik- mõjusse astuda, kui seni arvatud. Samal ajal võib ka tumeaine kämbu ümbruses galaktikaid leiduda, ent need on mähitud külmadesse gaasipilvedesse, mis enamikku kiirgusest läbi ei lase.   See muudaks need Hubble'i vaatlusvälja sattumiseks liialt tuhmiks. Säärase võimaluse korral piisaks, kui piirkonda jälgiksid teised võimekamad teleskoobid. Viimaks võib olla Abell 520 hoopis keerukama struktuuriga, kui seni arvatud. Korraga võib ühineda ja kokku põrgata kolm või neli galaktikaparve. Sellisel juhul võiks tumeaine märksa lihtsamini kämpu koonduda. Selle kinnitamiseks või ümber lükkamiseks on plaanis superarvutitel läbi viia arvutisimulatsioone.   Lõplikult ei saa välistada, et astronoomid on kokkupõrkefaasi juba algselt valesti hinnanud. Eelnevad galaktikaparvede ühinemist uurivate simulatsioonide käigus on jõutud järeldusele, et tumeaine algne liikumissuund muutub aja jooksul vastupidiseks ning see hakkab pärast parve läbimist uuesti selle poole liikuma. Simulatsioonide järeldusi on kinnitanud ka vanemate galaktikaparvede vaatlused. Lõpliku tõeni jõudmist ei muuda lihtsamaks asjaolu, et kokkupõrge toimub kolmes dimensioonis Maast 2,4 miljardi valgusaasta kaugusel.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas The Astrophysical Journal. 
